-:Purilend:- autorid Marika Kisand ja Jüri Liivamägi

Postitatud 14.aprill 2003 | Postitaja Marika Kulmar
-:Purilend:- autorid Marika Kisand ja Jüri Liivamägi
Postitaja JaanusTeiva on Esmaspäev, Aprill 14, 2003 – 03:40 PM EET,
Oli selleks siis inimese unistus lennata linnusarnaselt või jonnakus panna end proovile ja teha midagi algselt nii võimatuna tunduvat ….

Kes oskabki nüüd sajandite tagust alguslugu rääkida. Kuid vaatamata ebaõnnestumistele leidus julgeid mehi ja naisi, kes tõestasid, et nende unistused ja püüdlused ei olnud asjata. Iga ebaõnnestumine oli õppetunniks, mille abil täiustati nii lennuki ehitamise kui lendamise teooriat. Tänu neile on tänaseks saanud lendamisest üks ohutumaid tegevusalasid, mis on kättesaadav kõigile, kel vaid tahtmist ja püsivust jätkub.

Purilend on kahtlemata üks kütkestavamaid ja piloodile väljakutseid esitav tegevusala. See nõuab oskusi juhtida purilennukit ja teadmisi, kuidas kasutada atmosfääris asuvat energiat, et purilennukit, seda mootorita õhusõidukit, tundide viisi õhus hoida.

Sajandite tagused esimesed lennud sooritati puidust ja riidematerjalist ehitatud nõrga konstruktsiooniga purilennukitel, mis olid võimelised peale õhkutõusmist vaid tagasi maapeale lauglema. Tänapäeva moodsad purilennukid on ehitatud tugevatest klaasplast-materjalidest, mis võimaldavad lennata ligi 300 km tunnikiirusega, läbida tuhandeid kilomeetreid ja kümneid tunde ilma vahemaandumiseta.

Purilennukid võivad olla väga erinevaid. II Maailmasõja ajal kasutati näiteks transport purilennukeid varustuse ning dessantväelaste transportimiseks. Mootorlennuki järel slepis rindejooneni toimetatud ja sealt omal jõul edasi liikuv mootorita lennuk ei olnud ööpimeduses kuuldav ega nähtav ei vastase silmale-kõrvale ega ka radarile. Sellised purilennukid olid küll suured ja kohmaka välimusega, kuid suutsid korraga pardale võtta mitu tonni lasti või mitukümmend meest.
Väljaõppe ja treening eesmärgil kasutatavad purilennukid on kahekohalised, dubleeritud juhtimissüsteemiga, võimaldamaks lennuõpetajal jälgida ja parandada õpilase lennus tehtud vigu. Eestis enim kasutatav väljaõppe-treeningpurilennuk on endises Tšehhoslovakkias valmistatud L-13 “Blanic” – täismetallist (duralumiinium-sulam), ülatiivaline ning kaalub umbes 350 kg.


Võistluspurilennukid jaotatakse tiivapikkuse järgi kolme põhiklassi. Standardklassi purilennukite tiivaulatus (kaugus ühest tiiva otsast teise) ei tohi ületada 15 meetrit ja neil ei tohi olla tagatiibu (tiiva tagaservas asuv sisse-välja tõmmatav liigend, mille väljalaskmisel suureneb tiiva pindala). Ka vaba-standardklassi purilennukite tiivaulatus ei tohi ületada 15 meetrit, kuid tagatiivad on lubatud. Kolmas klass on Vabaklass, kus piirangud purilennukite tehnilistele näitajatele puuduvad.

Võistluspurilennukid on hästi voolujoonelise kerega, pikkade kitsaste tiibadega ja valmistatud kas süsinikkiust või klaasplast-materjalidest.

Purilennukite omadusi võrreldes on üheks oluliseks näitajaks tema aerodünaamiline väärtus. Mitte rahaliselt mõõdetav väärtus vaid tõstejõu suhe takistusse. Väärtus näitab, kui kaugele saab konkreetne purilennuk lauelda teatud kõrguselt rahulikus õhkkonnas, ilma tuule ja termiliste õhuvoolude mõjuta. Näiteks eelpool mainitud L-13 “Blanic” väärtus on 28, mis tähendab, et 1000 meetri kõrguselt otselennus jõuab ta lauelda 28 kilomeetri kaugusele. Võrdluseks, et kaasaegsete standardklassi kuuluvate purilennukite väärtus ulatub kuni 43-ni, vaba-standardklassi purilennukitel umbes 48-ni ja vabaklassi purilennukitel juba üle 60.

Tänapäeval kasutatakse purilennukite stardiks põhiliselt kolme moodust. Need on start vintsist, start autoslepis ja start mootorlennuki slepis. Stardi puhul vintsist, tõmmatakse purilennuk üles 1000 meetri pikkuse trossi abil. Vints kerib trossi kokku ja annab purilennukile vajaliku kiirenduse. Sõltuvalt tuulest ja vintsi võimsusest on selle meetodiga võimalik purilennuk tõmmata 300-400 meetri kõrgusele. Stardi puhul autoslepis, tõmmatakse purilennukit suure võimsusega auto järel 500-800 meetrise trossi otsas mööda rada, kuni purilennuk saavutab stardiks ja tõusuks vajaliku kiiruse. Sellise meetodi puhul saab purilennuk tõusta umbes 300-400 meetri kõrgusele. Nii autostardi kui vintsi puhul vabastatakse purilennuk trossist kabiinis oleva hoova abil.

Maapeal asuvate abivahenditega (vints, auto) stardi meetodid arenesid oluliselt peale I Maailmasõda Saksamaal, kui Versaille rahulepinguga keelati Saksamaal mootorlennunduse arendamine ja sellega tegelemine. Seega ainus võimalus lennundusega tegelemiseks oli purilend ja purilennukite õhku saamiseks tuli leida ja arendada alternatiivseid mooduseid mootorlennuki järel pukseerimisele.
Stardi puhul lennuki järel, stardivad mootorlennuk e puksiirlennuk ja purilennuk koos, ühendatuna 50-60 meetrise stardiköiega. Nii on võimalik purilennuk pukseerida piloodi poolt soovitud kõrgusele ja kohta ning on võimalik õhuteed mööda purilennukit ka transportida ühest kohast teise. Viimast kasutatakse üsna tihti, kui purilennuki piloot on marsruutlennul tõusvate õhuvoolude puudumise pärast sunnitud maanduma kodulennuväljast eemal mõne platsi peal. Purilennukile piisab ju ainult jalgpalli väljaku suurusest maandumisplatsist!

Purilendama õppimise juures on kõige olulisem ja aeganõudvam õige stardi- ja maandumistehnika omandamine. Purilennu kursuse lõpuks on algaja piloot teinud umbes 60-70 maandumist-starti, õppinud purilennuki käsitlemist erinevatel lennurežiimidel ja saanud algteadmised termikalendudest. Algkoolituse omandamine on vaid ukse paotamine tegelikku purilennunduse maailma. Edasi õpitakse juba purilennukiga kõrguse kogumist termilistes õhuvooludes, nende silmale nähtamatute õhuvoolude leidmist ja neid kasutades marsruute lendama. Seda teed minnes jõuab lõpuks sportlikku purilennuni.

Sportliku purilennu põhimõtteks on kiirus- või kauguslennud. Rekordite saavutamiseks sooritatakse ka kõrguslende. Selleks, et purilennuk kauem õhus püsiks, kasutab piloot üldjuhul termilisi õhuvoolusid, mis tekivad maapinna ebaühtlase soojenemise tagajärjel. Mägedes lennates kasutatakse kõrguse kogumiseks nn mäeveerutermikat, mis tekib sooja õhu tõusmise tagajärjel mööda mäe külge. Kolmas viis on lend seisvas laines, mis on samuti võimalik mägedes, kus õhk liigub mööda mäe külge ja moodustab õhu lainelise liikumise mäe tippude kohal. Õigete õhuvoolude leidmine ei ole lihtne ja see nõuab purilennuki piloodilt häid teoreetilisi teadmisi eelkõige meteoroloogia vallas ning keskendumist nõudvaid treeninglende.

Võistluspurilennu põhimõtteks on läbida mitmesaja kilomeetri pikkune marsruut läbi mitme etteantud pöördepunkti, kogudes kõrgust tõusvates õhuvooludes ja laueldes ühest õhuvoolust teise, lõpuks maandumisega lennuväljal kust starditi. Liiga kiire ülelend tingib suure kõrguse kaotuse ja vajaduse tihedamaks kõrguse kogumiseks, mis põhjustab kokkuvõttes lennuaja pikenemise ja keskmise kiiruse vähenemise. Sõltuvalt tõusvatest õhuvooludest tuleb piloodil leida optimaalne ülelennukiirus ühest tõusust teise lennates. Kiiruslendude võitjaks osutub see piloot, kes suudab kiiremini tõusudes kõrgust koguda ja sõltuvalt ilmastiku tingimustest ülelendudeks optimaalset kiirust valida.
Vaatemängulisus nende võistluste juures paraku piirdubki purilennukite stardi ja maandumise momendiga. Vahepeale jääb tundide pikkune lend sadade kilomeetrite kaugusel lennuväljast. Maailmarekordid kiiruslendudel ületavad 200 km/h.

Neile, kelle jaoks purilend on hobi, pakkuvad kindlasti huvi ka mootoriga purilennukid. Purilennukile paigaldatud mootor on eelkõige sõltumatu stardivahend, aga ka julgestus lendudel mägedes, kus hädavajalikke maandumisplatse ei ole kerge leida. Motopurilennukid tõusevad mootori abil vajaliku kõrguseni, seejärel lülitatakse mootor välja ja jätkub tavaline mootori abita purilend. Kodulennuväljale tagasijõudmiseks saab vajadusel mootori jällegi käima panna.
Mootorid asetsevad purilennukil kas ninaosas nagu näiteks purilennukitel Diamond, Stemme S10, L-13 Vivat jne. või üleval kere peal, näiteks PIK-20E.

Lendamisest ja purilennust võiks rääkida palju. Kellel on asja vastu sügavam huvi, peaks kindlasti üles otsima mõne purilennuklubi, kust leiab alati piloote, kes oma kogemuste jagamisega juba kitsid ei ole.
Kui huvi on tõsisem ja soov õppida lendama kindel tuleks arvestada ühe paratamatusega – armumine sinisesse taevasse ja valgetesse pilvedesse – see on kogu eluks!

0 kommentaari

Kommentaarid on suletud.