Siirad mõtted

Postitatud 13.mai 2003 | Postitaja Marika Kulmar
Siirad mõtted
Postitaja TõnisLepp on Teisipäev, Mai 13, 2003 – 04:39 PM EET,
Head sõbrad, lendurid

Pühapäeval aset leidnud lennuõnnetus on äärmiselt kahetsusväärne.

Mitte kellelegi ei ole saladuseks suur sisemine vimm lennundustegelaste vahel.

Peale taolist lennuõnnetust käivitub klapperjaht ja süüdlaste poomine.

Kes siis ikkagi on süüdi:

Kas teooriakoolituse läbiviija ?

Kontrollendurid, kes eksamilendu tegid?

Kas lennuõpetajad või hoopis ametkond, kes lenduritunnistuse väljastas?

Väidan, et kellegi neist ei saa näpuga näidata.

See mis Piibe maanteel juhtus on tegelikult kõige tüüpilisem noore lenduri lugu. Saksamaal juhtub taolisi õnnetuse keskmiselt igal nädalal 4 ( neli). (Olen töötanud mõnda aega Saksamaal lennupääste koordinatsiooni keskuses). Seal lihtsalt lennatakse nii palju rohkem. Lendamine on kunst, mida õpitakse kogu elu. Ma ei taha öelda, et nii peabki olema, aga õnnetused jäävad juhtuma ikkagi pahatihti just algajate lendajatega. Teise suurema seltskonna moodustavad “vanad ja ülekogenud”.

Meil on lõpuks käes viimane aeg saavutada kokkulepe ja sallivus omavahel. Olen omal nahal tunda saanud kadedust, halvustavat suhtumist, irooniat, ….

Seminarid, mida EEHL korraldab on väga tänuväärsed üritused, aga need ei tohi kunagi saada üksteise mustamise ja sarjamise üritusteks. Viimasel seminaril sai kuulda, kuidas esinejate suus kõlasid mitmel korral mitte kohal viibijate nimed väga valusas kontekstis – ebakompetentsed lennuõpetajad. Mida peab mõtlema lennuõpilane kes seminari kuulab ja kelle lennuõpetajaks on just see nimetatud isik? Eksisteerib turumajandus, kõik lennundusettevõtted ja lennuklubid tahavad elada. Seni kaua, kuni turu võitluse hinnaks on teineteise halvustamine ja noorte lendurite segadusse ajamine, on selliste võtete kasutamine otsene oht lennuohutusele.

Eesti lennukoolituses on probleeme ja neid tuleb lahendada – seda aga mitte vaenu õhutamise ja halvustamise teel. Ei ole ühtseid arusaamu lennureeglitest, rajakasutusest, jne. väga palju on üldse reguleerimata.

Tahan siin tuua vaid paar näidet:

Olen oma õpilastele õpetanud, et peale maandumist tuleb lennurada vabastada esimesele vabale ruleerimsteele. Loomulikult peaks selleks andma loa lennujuht. Kui ta aga seda ei tee ( mingil täiesti objektiivsel põhjusel), siis on vale jääda rajale seisma ja kogu muud liiklust takistama. Eelmisel suvel läks Finnair seetõttu teisele ringile Tallinna Ülemiste lennujaamas.

Vantaa lennujaamas vabastab iga lendur raja ise, võtab ruleerimisteel ühendust “ground´iga” ja kõik sujub.

Samuti ei olnud minu kirjutis sisenemis/väljumispunktidest ülelendamise kohta (NOKKA) väljamõeldis, vaid näide reaalsest elust. Olen omal ajal seda marsruuti õige palju lennanud ja tean millest räägin.

Sellised mitmetimõistmised jätavad just algajad piloodid-lennuõpilased segadusse, õõnestavad lennuõpetajate autoriteeti ja jätavad lendamisest mulje kui reguleerimata metsikust läänest.

Ettepanekud: Ühtlustame lõppude lõpuks õppekavad ja lõpetame üleoleva ja halvustava õhkkonna.

4 kommentaari

Kommentaarid kuuluvad nende postitajale. Meie sisu eest ei vastuta.

Re: Siirad mõtted (Skoor: 1)

HendrikAgur (hendrik@pilots.ee) on 05. 13, 2003 – 08:00 PM

(Kasutaja info | Saada sõnum) http://www.pilots.ee Tõnis vastan Sulle selsamal avalikul lehel. Meie, oma – pilootide koduleheküljel tahame hoida soliidset joont, kajastada eralennunduses päevakajalist, olulist ja pidades silmas EEHL põhieesmärke, lennata turvaliselt ja mõnusalt.

Samuti ka püüelda hoida era-ja harrastuslennundus ühise katuse all, milleks on meie liit. Liit on alles noor, prolbleemid eralennundusvaldkonnas aga vanad. Peamiselt läbib neid aga ühine nimetaja – äri ja konkurents. Julgen väga kindlameelselt väita, et nüüd, kus oleme ühise katuse all, on tunda eralennundusega tegelevate inimeste ja firmade lähenemist. Ah et kuidas? Aga selliselt, et organiseerudes tõuseb ka kõigi eelpoolmainit inimeste teadlikus. Seda on tunda aga selleks peab ka kõigil asjaosalistel soovi olema. Tekib distantsitunnetus, ühes üksteise tunnustamise ja aktsepteerimisvajadusega (loe: möödapääsmatusega).

Seda näitab ka meie liidu seminaride suur külastatavus, nõudlus ja kõrge tase. Ütlen seda väga julgelt ja veendunult. Nõustun, et viimasel seminaril “Suvisest lendamisest” kõlas mõne lektori suust negatiivsete näidete illustreerimiseks kohatuid repliike ja isikute nimesid. See on eetikaprobleem ning kindlasti taunitav. Meie liidu juhatuse esimehena luban selle eest hea seista, et edaspidi ei aetaks segi eetikavaldkonda puutuvaid probleeme puhtlennundusürituste kontekstis.

<p> Üleolev ja halvustav õhkkond on tõepoolest viimane, mida vajame! Ühinen Sinu üleskutsega selles osas ja lisan veel – täitkem kõiki lennundusalaseid seadusi ja reegleid, harigem endid pidevalt ja olgem kursis kõige vajalikuga mis era- ja harrastuslennunduses. Siis oleme teinud kõik, et säilitada lennuohutus. Sealt edasi inimlikkus ja sõprus. See on võimalik, kui vaid kõik seda tahaksid! Siin ka meie kõigi ühine abimees EEHL! Rohkem sallivust, kainet mõistust ja kainet meelt!

<p>PS. loe Foorumist ka saagem sõpradeks:

Pealkiri on pisut emotsionaalne aga mõte tõsine. Tahaksin väga-väga kutsuda üles Eesti lennundustegelasi, st siis ametnikke, lennuettevõtjaid, era- ja harrastuspiloote konstruktiivsusele. Mnjah, kerge öelda, raske teha. Siiski. Nimelt on kahjuks uuemate aegade jooksul üldiselt tunda alatasa õhus elektrit – lennuettevõtjate, instruktorite, lennundusega seotud riigiametite ja koguni erapilootide ja klubide vahelist hõõrumist. Mis siis seda põhjustab? Raha? Ilmselt küll ja peamiselt. Küll otseseid ja kaudsemaid radu pidi. Ettevõtjate vahel valitseb tahes-tahtmata konkurents, sestap jälgitakse teiste igat sammu ja eksimust, kui seda isegi pole, genereeritakse vahel. Kahjuks.

Meie liit, Eesti Era- ja Harrastuspilootide Liit on nüüd loodud ja tuule tiibadesse saanud. Kuna liidu peamine ülesanne on koondada era- ja harrastuslennundusega seotud inimesi, seista nende huvide eest, olla pidevalt kursis uuega, täiendada endid, propageerida ja arendada seda toredat ala, siis justkui ametiasutuste ja firmadega esmapilgul tegemist nagu ei tohiks olla. Tegelikult aga on ja rohkemgi kui arvata. Seisame ju lennuohutuse, muguvamate lennuliiklusvõimaluste jt hobi- ja eralennunduses ettetulevate probleemide lahendamise eest. See aga nõuab suhtlemist eelpoolmainit asutustega. Siinkohal kutsungi lennundusettevõtjaid- ametnikke ja kõiki piloote – olema üksteise vastu tolerantsed, sõbralikud ja abivalmis! Igaühe omaettenokitsemise asemel, üksteist toetades ja tunnustades jõuame rohkem, säilitame korras närvid ja naerul suu. Ja veel, vana tõde – tee teistele nii nagu soovid, et Sulle endalegi tehtaks!

Kõik lendama! Seal üleval… tunneme end alles nii – – – nagu maapealseis unistusis tihti läbi käidud, kui kalad vees.

PS. Mõned päevad tagasi tuli maanduda esimest korda Helsingis Vantaa lennuväljal. Eelnevalt kümmekond korda Malmil maandununa, tekitas suur rahvusvaheline lennujaam siiski aukartust. Olin hästi ettevalmistunud ja valmis igasugusteks “olukordadeks”. Kuulanud ära ATIS-i, võtsin ühendust Helsinki Aproachiga, kes vastas rahulikul ja sõbralikul toonil ning andis mind edasi Towerile. Sama – rahulik kõne ja sõbralikult-tasakaalukalt edastatud juhendid. Sellest piisas, et tekkinud oli usaldus, rahu ja tunne, et mind võetakse võrdsena ja arvestatakse, kuigi lendasin “väikse köksiga” suurte vahel. Sama kõik lahkudes. Hea tunne jäi. Ja unistus, et nii võiks olla igal pool…


Re: Siirad mõtted (Skoor: 1)
HendrikAgur (hendrik@pilots.ee)
on 05. 15, 2003 – 07:30 PM
(Kasutaja info | Saada sõnum) http://www.pilots.ee
Mõned mõtted seoses selle õnnetu 11. mai ja Piibe maantee looga.
Jüri Liivamägi

Sellest, mis seal juhtus, on pikalt ja laialt juba kirjutatud ning kõigile vist teada. Panen siiski ka mõned oma mõtted siia kirja.
Kahju, väga kahju, et meie väikese Eesti niigi väikene “lennukite pere” on ajutiselt ühe liikme võrra väiksem. Loodan väga, et ajutiselt – ja Tackmer Airi lennuklubi meestel on indu ja võimalusi ES-UCB jälle õhuavarustesse tagasi tuua. Ja kõige olulisem kogu selle jama juures on, et piloodiga midagi ei juhtunud.

Nüüd ka mõned mõtted. Kõigepealt: miks juhtus ja kas on vaja otsida süüdlasi? Vastus on vaid üks: tuleb leida põhjus, miks juhtus! Olen Tõnis Lepaga selles osas täiesti nõus, et näpuga näitamine ei muuda midagi. Peame leidma põhjuse ja selle kõrvaldama. Miks siis juhtus? Minu arvates on olemas otsene põhjus ja tegelik (võib olla ka kaudne, kuid siiski määrav põhjus). Ja selles osas võib olla ma Tõnisega päris ühel meelel ei ole.

Otsene põhjus oli lihtne: piloot ei omanud õiget ettekujutust sellest, mida ta tahab teha ja alustas maandumist, unustades (?) või teadmata, kust tuul puhub. Ja juhtus see mis juhtuma pidi! Ta ei osanud karta! Väide, et see on kõige tüüpilisem noore lenduri lugu, ei ole siiski minu arvates päris õige! Enamus noori lendureid ju võssa ei pane.

Ja siit tuleb nüüd see tegelik põhjus. Nii kurb kui ka see ei ole, meie lennuõpetajad (sealhulgas ka mina) ei ole veel suutnud (osanud?) kasvatada noortes lendurites austust reeglite täitmise vastu ja teatud kartust lendamise ees. Me ei ole osanud õpetada lendureid MÕTLEMA! Nii mõneski (ma ei väida, et selle õnnetu lennu) piloodis on alles veel “rullnoka” mentaliteet. Lendamine on ala, kus tuleb tegeleda eelkõige lendamisega, mitte aga iseendaga! Kas olete lugenud Exupery raamatut “Väike prints”? Lendur peab olema nagu Laternasüütaja selles raamatus, mitte aga Kuningas, Bisnesmen või Uhkeldaja. Laternasüütaja oli ju ainuke, kes tegeles asjaga, mitte iseendaga!

Kui me unustame kust on tuul, kui me ei tule selle peale, et minna väheste kogemustega ja suure tuulega kuhugi maanteele harjutama on ääretult ohtlik, siis on järeldus ainult üks: me armastame ennast lennunduses, kuid mitte lennundust endas! Ja et nii on see juhtunud, on siiski kivi meie, lennuõpetajate, kapsaaeda.

Lõpetuseks tahaks siiski puudutada ka seda Tõnise poolt tehtud üleskutset ühtlustada õppekavad. Olen täiest nõus! Ja selleks need seminarid ongi ju! Kahju ainult, et kõigil Eesti Era- ja Harrastuspilootide Liidu poolt korraldatud seminaridel on Eestis tegutsevatest lennuõpetajatest osalenud ainult mõned, olgugi et tegutsevaid lennuõpetajaid peaks olema kahekümne ringis. Ma küll ei ütleks, et seminarid oleksid kujunenud kellegi mustamise ja sarjamise ürituseks. Hoopis vastupidi – viimasel seminaril oli väga palju huvitavaid ja asjalikke mõtteid ja ideid. Lihtsalt tuleb ise kohal olla ja oma mõtteid ja arvamusi tõestada. Absoluutset tõde ju tegelikult ei ole!!! Lihtsalt tuleb leida ühine keel kõigis küsimustes, KUID KEHTIVATE SEADUSTE – REEGLITE RAAMES.

Soovin veelkord kõigile eralenduritele tuult tiibadesse ja Tackmeri lenduritele: Pea püsti! Küll kõik korda saab! Tehke ainult kindlasti õiged järeldused!

Re: Siirad mõtted (Skoor: 0)
Külastaja on 05. 16, 2003 – 06:59 PM
Olen üks nendest,kes viimatisel seminaril oli sunnitud kuulama väga lugupeetud lektori suust sobimatuid kommentaare kahe ultralight instruktori aadressil.Nimelt olen õppinud lendamist just nende käe all ja leian,et nad on igati sobivad ja täpsust nõudvad lennuõpetajad.Lugupeetud lektor võiks meenutada,et ka tema on kord lennuõpilane olnud.Mis puutub Ultralight lennundusse üldiselt,siis võiks arvestada,et kogu maailmas on see üsna levinud liik.Ei ole ju igaühe rahakott piisavalt paks et osta omale”päris”lennuk.Loodan väga,et EL astudes lõpevad intriigid .Avaldan tunnustust Toomas Madissonile ja Tõnis Lepale.Jõudu ja pealehakkamist teile!Heikki Joon.
Poolt- ja vastuarvamused on oodatud: heikki.joon@mail.ee

Re: Siirad mõtted (Skoor: 0)
Külastaja on 09. 23, 2004 – 09:20 PM
Mis seal Piibel siis aset leidis? Ehk keegi kirjeldaks seda?Ette tänades:Jaan välja, lennunduse veteran.

Kommentaarid on suletud.