Miks Eestis ultralight harrastuslennundus kiratseb ehk mis võsas nii kütkestavat

Postitatud 29.mai 2003 | Postitaja Marika Kulmar
Miks Eestis ultralight harrastuslennundus kiratseb ehk mis võsas nii kütkestavat
Postitaja Tarmo Tüürimees on Neljapäev, Mai 29, 2003 – 10:32 AM EET,
(Kirjutab roheline õpilane kellel kaks ultralight’i )
Artiklit pani kirjutama asjaolu, et oma rohelisuse juures on üht-teist teistele harrastuslenduritele (ULA-B) öelda. Ehk on see ka appikarje olukorrale, mis meil valitseb. Ühelt poolt potsatatkse kogu aeg mättasse, aga teisalt pidurdatakse eralennundust Eestis jõudsalt mitmel tasandil. Kes ei taha konkurentsi ja kes on vanast harjumusest seisukohal, et mida vähem lendureid, seda tugevam distsipliin õhus. Kumbki seisukoht ei kõlba kuskile. See ainult soosib võsalendamist, mille üle puudub isegi statistika, rääkimata kontrollist. Enamus ultralight instruktoreid on ülekoormatud (isiklik kogemus nende otsimisel) ja kontroll-lendu võtab hetkel vastu ainult 1 mees !

Aga see selleks.
Artikli teemaks on tegelikult kogemus, kuidas ma Lennuametis registreerisin oma esimest ultralight’i. Lühidalt öeldes oli see showlik kadalipp harrastuslendurile. Nõuti pabereid (flight manual) mis inimestel nina ees käes olid , aga mis võõrkeeles trükitud ning taheti, et asi oleks lühidalt (kokkuvõte) pandud ka eesti keelde. Originaal flightmanual oli kokku murtud A4, mis võõrriigis välja antud ja mis seal piisavaks dokumendiks on ULA-B(A). Väide, et kõik andmed, parameetrid ja kiirused puuduvad ühel lehel, mis viis mind selleni et tõlkisin ingliskeelse teksti ühele lehele koondatuna , millega lõpuks ka rahule jäädi.
Lennuameti eri osakondade vahelise info liikumine puudus täielikult, mida ka kohapeal mainisin, et mina pole kuller nende vahel. Tehku ise ka oma tööd 7000,- krooni eest, mida maksin siis registreerimise eest. Nüüdseks on see langenud 500,- peale. Töö koormus hinnati ümber ?
Pikk ja äge vestlus/vaidlus ametimeestega läks küllaltki tuliseks, kus vahepeal öeldi mulle, et :” mis te siis ostsite sellise lennuki”. Et nende mees mingi klubi lennuki ostmisel isegi tehasesse kaasa läks, et kõik paberid kohe korda saaks. Aga üks asi on lennuk tehasest osta, teine asi on see KITT’na soetada või valmis KITT osta, mis hoopis teise klassi ehk eksperimentaali kuulub. Hoolimata sellest taheti tehasest veel midagi, mis mul lõpuks ikkagi arusaamatuks jäi. Lennuametis oli mul kaasas ka üks saatusekaaslane, kellele mainisin ametimeeste kuuldes, et selline suhtumine Lennuametis ainult soosib võsalendamist ja oma teist lennukit ma küll niipea ei registreeri. Seltsimeestel puudus igasugune kogemus ULA-B lennukitega, mis eksperimentaalklassi kuuluvad .
Lennuki ülevaatust kardsin kui tonti, aga kui spetsialisti kuulsin märkimas rotax mootorit nähes: “ ah siin on siis mootor, mitu karbussi…..” siis… . Tiir tehti lennukile peale, aeti juttu maast ja ilmast ning nii see läks. Ei viskagi tegelikult pori selle inimese pihta, kuivõrd just selle pihta mida ta esindas.
Ehk kokkuvõttes tegelevad Lennuametis alaga inimesed, kes ei peaks sellega tegelema.
Ammu liigub jutt, et ULA-A ja ULA-B lennundus Spordiföderatsiooni alla viia, kuid siis tekib vist leere rohkem, kui hetkel on ja ma ei arva et see olukorrale lahenduse tooks. Puuduvad ju neil samuti kogemused. Ka ei usu , et Lennuametis kvartaalne kaadrivahetus võtmekohtadel tooks märgatavaid parendusi ja vastutulemisi ULA harrastuslennundusele. Aga tont võtaks (et mitte öelda kurat), lennata ju tahaks ning kuidas veel. Eriti kui omal (teine) lennuaparaat garaazis seismas. Oleks aga koht kuhu see viia ja lennata. Kas või VÕSA.
Seega, kui kellelgi on mõte , viirastus või välgatus sellest teemast, võiks kuidagi märku anda. Ja miks mitte avalikult, oleme ju ikkagi kõik era/harrastuslendurid , kes püüavad mingil tasandil kokku hoida. Ise asi kuidas see välja kukub.

Tarmo Tüürimees
tarmo@sysdec.ee

3 kommentaari

Kommentaarid kuuluvad nende postitajale. Meie sisu eest ei vastuta.

Re: Miks Eestis ultralight harrastuslennundus kiratseb ehk mis võsas nii kütkestavat (Skoor: 1)
TiitPaananen on 05. 30, 2003 – 09:31 AM
(Kasutaja info | Saada sõnum) http://
Welcome to the club Tarmo!

Siinkohal aga väike nõuanne, võta seda emotsioonivabalt palun 🙂
Poliitiliselt ei ole korrektne tegelikult tüli üles kiskuda sellisel tasemel.
Selle asemel tuleb ise asju ära teha, sest me tuleme sellisest ühiskonnakorrast ja keskkonnast, mis just ebakompetentsust viljeles ja paljud inimesed on sellest tugevalt mõjutatud ja seda ei saa neile tegelikult pahaks ka panna.

Piloodihakatise ja langevarjurina näen Eesti era ja kerglennunduses samu arenguid, mis oli alates 96 jne… Eesti langevarjunduses.

Meil oli Almavü pärandus koos vananenud koolitusmetoodikaga, ajast ja arust varustusega ja hulgalise poliitilise minevikuga suhete osas langevarjurite vahel.

Ausalt öeldes oli tõeline kadalipp vaja läbi käia, et langevarjuriks saada ja mõned selle ka sel ajal alustades läbi käisid ja vastu pidasid.

Mingil hetkel sai selgeks, et olemasoleva süsteemiga ei pääse kuigi kaugele.

Loodi Eesti Langevarjuklubi, kohandati lääne koolitusmetoodika, soetati tühja kohapealt lääne varustus, alustati kursustega, sõlmiti suhtes Soome ja Rootsi langevarjuritega, loodi head/tihedad hüppevõimalused, alustati langevarjuklubide vahelise koostööga, käidi läänes kogemusi korjamas, osaleti rahvusvahelistes abiprogrammides, mille tulemusena on täna Eestis rahvusvahelisel tasemel kohtunik, pädevad instruktorid, head varustuse asjatundjad, eri alade treenerid, tandeminstruktorid. Töötati välja langevarjueeskirjad, mille MKM ja lennuamet oma vastutusalast välja lükkasid kahjuks küll. Pandi õlg alla Eesti lennuspordiföderatsiooni tegevusele ja moodustati langevarjundust reguleeriv komitee ja korrastati selle tööpõhimõtted.

Mitme sõnaga… tehti asju ära, hoolimata sellest, et kedagi ei huvitanud, riigi poolt oli tendents asju ära keelata, puudus kompetents ja minevik oli koormaks kaelas.

Lisaks veel rahvuslik uhkus ja egoprobleemid, mis on takistanud klubide vahelist koostööd. Aga tänaseks on ka need lahenenud enamjaolt ja langevarjurid hüppavad koos ja tihti oma kehtestatud reegleid järgides.

Kahjuks on siiski langevarjunduses olnud 4 fataalset ja mitu tõstist õnnetust viimase 2 aasta jooksul, mis näitab, et me ei ole saanud kõiki kaasatud ja tehtud töö viljad ei ole jõudnud iga viimasegi langevarjurini, ehk meil on veel palju teha.

See ei ole nüüd mõeldud siin mingi üleoleva suhtumise tõestuseks, vaid pigem näitena sellest, et probleemidest rääkimisele ja kurtmisele lisaks on veel teinegi võimalus – teha asju.
See on juba realiseerunud EEHLi loomise näol ja selle lühikese eksisteerimise ajal on juba palju toimunud ja olen kindel, et Eesti era ja kerglennundus on liikumas parema tuleviku poole.

Seega palun mitte võtta ülalmainitut näpuga näitamisena või muidu negatiivselt, vaid anda endale aru, et tegelikult oleme meie tänastes tingimustes need, kes peavad selle noores riigis ära tegema asju, mida tuleviku lendajad iseenesest mõistetavaks peavad.

Ehk siis lühidalt:
Lennuametis on vaja leida inimene/roll, kes tegeleb Ultralightidega ja omandab valdkonna kogemuse teeb tarku ja läbimõeldud otsuseid ja loob vajaliku protseduurilise keskkonna, et lendamine ka sellisel masinal ja moel oleks võimalik.

Harrastuslendamine peaks kuuluma Eesti Lennuspordi föderatsiooni pädevusse aga selleks tuleb luua ELF’le juriidiline pädevus ja riiklik ülesanne ning finantseerimine. Näidet pole vaja kaugelt otsida, 80km kaugusel on need asjad paigas ja pole mõtet ise siin jalgratast leiutada.

Nendest asjadest peab rääkima kultuuri ja MKM ministeeriumi tasemel niikaua kuni see saab seal selgeks ja asjad hakkavad liikuma.

Tiit Paananen
parasiil@skydive.ee
050 36333

    Re: Re: Miks Eestis ultralight harrastuslennundus kiratseb ehk mis võsas nii kütkesta(Skoor: 1, )
    Külastaja on 06. 02, 2003 – 09:40 AM
    Olen sinuga Tiit täiesti nõus. See kadalip tuleb läbi käia kui tahta kuhugi jõuda ja ma tegin selle ka läbi. Sa ei kujuta ette seda rahulolu ja õnne siis, kui helesinine A4 mul peos oli. Yes, karjusin mõtetes ! Aga kas on õige, et kõik teised harrastuslendurid tulevikus selle niimoodi läbima peavad ja ma usun et mul omalgi ei jää see viimaseks lennumasinaks.
    Ma ei olegi selle kõige pärast leilis ega kanna mingit viha. Asi on sellest kaugel. Võibolla tõesti oli artikkel natuke äkiline, aga mis seal ikka asju salata ja muude sõnadega kirjeldada. Asjadest tuleb rääkida õigete sõnadega, nii nagu nad on. Ja kuna see neti lehekülg ikka kogemuste vahetamiseks siis seda ma ka tegin.
    Ehk ma pole ka liikunud õiges seltskonnas kus asjade lahendamised libedamalt käivad ja kogemusi hulganisti. Aga see mees, kelle kaudu ma lennundusse üldse jõudsin (!), olen ma suure tänu võlgu et ta on aidanud minu unistustel täituda .
    Aga jõudu igal juhul kõigile lenduritele, eriti just harrastajatele.
    Tarmo Tüürimees
    tarmo@sysdec.ee

    [ Anonüümsed kommentaarid pole lubatud ]

Re: Miks Eestis ultralight harrastuslennundus kiratseb ehk mis võsas nii kütkestavat (Skoor: 0)
Külastaja on 06. 06, 2003 – 07:21 PM
(Ääremärkus autori enesetutvustusele)Lennuki omamine ei anna veel oskust lennata!

Kommentaarid on suletud.