TEGIME ÄRA – EESTIS TOIMUSID ESMAKORDSELT MOOTORLENNUKITE TÄPPISMAANDUMISVÕISTLUSED

Postitatud 4.juuni 2003 | Postitaja Marika Kulmar
TEGIME ÄRA – EESTIS TOIMUSID ESMAKORDSELT MOOTORLENNUKITE TÄPPISMAANDUMISVÕISTLUSED
Postitaja HendrikAgur on Kolmapäev, Juuni 04, 2003 – 08:06 PM EET,
2. juunil toimusid EEHL esimesed mootorlennukite täppismaandumisvõistlused Tapal. Pealkiri polegi päris täpne, sest võistluste organiseerimise ajal uurisime lennundusajaloolaselt Juhan Tilgalt, kas ja millal Eestis analoogilisi võistlusi varem on korraldatud.
Tema kärme vastus oli: „Ennesõjaaegses Eesti Vabariigis korraldati kaitseväe lennukorpuses täpsusmaandumisvõistlusi sageli ja need olid väga populaarsed. Kuna aga eralennukeid polnud, siis tõepoolest – sellised võistlused mida meie praegu organiseerime, on Eestis esmakordsed.“.

JA ME TEGIME NAD ÄRA! Loe edasi…

Pühapäeval, alates kella 9-st, muutus vaikne ja unine Tapa lennuväli aktiivseks. Lühikeste vaheaegade järel saabusid kaks Cessna 172, üks Cessna 150, ultrealight´id Ikarus C-42 ja Aerostar ning suure mürina saatel Jak 52. Kokku kuue lennuki ja üheksa võistlejaga mandaat kulges kõige rangemate reeglite järgi. Esitada tuli meeskonnaliikme luba pädevuse kontrollimiseks ning kehtiv tervisetõend, seejärel aga isiklik lennuraamat tõendamaks, et vajalik lennutundide arv vastab nõutule. Organiseerimistoimkonda ja mandaadidokumentatsiooni haldust juhtis perfektselt meie liidu liige Maret Allik.

Ilm oli jahe ja tuuline, kuid mitte allpool visuaallennu tingimusi. Briifingu toimumise ajaks otsustas kohtunikekogu võistluste algusaega edasi nihutada pool tundi, et oodata tugeva külgtuule vaibumist. Kohtunikekogu oli auväärne – peakohtunik Andreas Kari, Estonian Airi Fokker 50 kapten ja lennuohutuse ohvitser, Rein Porro, Pakker Avio lennundusosakonna juhataja ja lennuõpetaja, Tartu Lennukolledzi lennundusdekaan ning Heinar Kalam, Viljandi Lennuklubi juht ja staazikas purilendur.

Täpselt kell 12.30 startisd esimesed kaks lennukit, Cessna 150 ES-ECB ja Cessna 172 ES-FCC, lennuväljaringile. Seejärel ultralight`id, Cessnad ja kõige pärliks ka Jak 52 Andres Rätsepa piloteerimisel.
Põnevust ja pinget jätkuks ühtlaselt võistluste lõpuni.
Võistlejana tean ka lisada, et sellistes rasketes külgtuuletingimustes ja keskmises turbulentsis kahemeetrilisele magusale joonele pihtasaamine pole kaugeltki naljaasi – töötama peab kaine mõistus, arvestuse täpsus, hea hetketuuleanalüüsi võime, eriti hea seljatunne ning sada muud nüanssi, mis tuleb lühikeste sekundite jooksul vormida käte ja jalgade ideaalilähedaseks koostööks. Tegelikult mängib rolli ka paras annus õnne. Kellel ja kuidas see paremini õnnestus, sellest ka võistluste tulemused. Kõikide võistlejate peale kokku sooritati 36 täppismaandumiskatset, neist enamus olid head või rahuldavad, vähesed aga ideaalsed. Rolli mängis võistlusmoment – kõik piloodid kinnitasid kui ühest suust, et võistluspinge oli suur – sooritada hulga pealtvaatajate ees suhteliselt rasketes tingimustes, täpset ja ilusat maandumist, nõuab suurt vaimset pingutust. Peale lennukist väljumist pärlendas ikka kõigil pilootidel higi otsa ees, ka lennuõpetajatel, kes ise ilma igasuguste kompleksideta võistlesid oma endiste õpilastega. Tublid! Alles kümnekonna minuti pärast peale maandumist oli kuulda piloodilt kergendusohet ja võimalus suunurka ilmunud naeratust kaeda.
Võistluste esimesed neli: 1. koht Martti Kuldma 250 punkti, 2. koht Priit Palumaa 200 punkti, 3. koht Hendrik Agur, 170 punkti, 4. koht Tõnis Lepp 150 punkti. Kui võistlusjuhendis oli ettenähtud ka stiilipunktide võimalus, siis kohtunike poolt jagus neid vaid mõnele ja sedagi näpuotsaga. No tegelikult ka mõistetav, mis stiili veel sellise tuulega maadlemisel.
Pealtvaatajatega kokku oli rahvast saja ringis,asti hea maitsta sõdurisupil ja agaramad grillisid ka vorste. Tuulevarjuks oli püstitatud arhailine sõduritelk. Peale viimase võistleja maandumist tegi ilutulestiku asemel taevakaunistuseks oma kuuesajanda meistrihüppe 5000 jala kõrguselt Cessnast Tiit Paananen Eesti Langevarjuklubist. Tiit jäädvustas ka kõik maandumised, et võimalike vaidluste korral oleks, millelt kontrollida. Kohtunikekogu professionaalsuses aga ei kahelnud keegi.
Järelkajadest. Kõik kes osalesid ja pealt vaatasid, jäid väga rahule ning selgelt kõlama jäi mõte – selliseid võistlusi tuleb veel korraldada. Liidab see ju meie piloote, arendab meisterlikust ja propageerib eralennundust. Selleks meie liitki.
Miinuspooltest. Võistlustejärgsel briifingul käsitles kohtunik Rein Porro võistluste ja võistluspingetest tekkivaid maandumisarvestuse vigu. Eelkõige “moonutatud glissaadinurka”, “paralleelselt rajaga hiilimist” ja “ebaloomulikult suure kohtumisnurgaga propelleri küljes rippumist”, et venitada vajalikke maandumismeetreid. Rein möönis, et selline tehnika pole silmale ilus ning teatud mõttes kannatab ka lennuohutus. Siit järeldus: järgmisteks võistlusteks tuleb lihvida reegleid, milles arvestada neid momente.

Kohal viibis ka soliidne hulk pressiesindajaid, ETV, Kanal 2, Virumaa Teataja jt. Kõigi üksmeelne hinnang oli – huvitav ja atraktiivne. Tore, et rahule jäädi. Tuska tekitas vaid vastutustundetute rullnokkade kihutamine rajal, kes korraldajate vaeva, keelulinte ja austust lennunduse ja lennuvälja vastu välistatdes, ignoreerisid kõike, mis nende noka alt väljaspool. Kuid küla-koerale-meetodil, viisakustaluvuse piiril, saadi ka neist jagu.

Lähiplaanidest? Peatselt on oodata rahvusvahelise kaaluga lennupiknikku. Arendamiseks on võetud ka lennuralli korraldamine, kuid täppismaandumisvõistlused, neid tuleb veel, jälgi meie kodukat!

0 kommentaari

Kommentaarid on suletud.