Vana foto meenutab…

Postitatud 17.september 2003 | Postitaja Marika Kulmar
Vana foto meenutab…
Postitaja Orebi on Kolmapäev, September 17, 2003 – 02:09 PM EET,
On aasta 1976. Nii loen pildi tagaküljelt. Fotol on lennuk ja rivis langevarjurid. Igal hüppajal kaks rasket ranitsat koormaks ja rinnal suured pussnoad.
Selline oli tolleaegne langevarjuri varustus. Aga siiski, rivis neljandal mehel on veel mingi isemoodi kott lisaks külje peal. Kotis oli magnetofon. Tema pärast see foto tehti.

Kõik sai alguse vanast Kungla kohvikust, kus nii mõnedki mõttesähvatused lahti räägiti.
Lülikomandör Ülo Keedus ja raadiomees otsustasid teha reportaaži langevarjult, hüppe ajal. Täpsemalt muidugi mikrofonimees käis oma tahtmisega peale. Ülo oli ettevaatlikum. Kunagi kinooperaator Kirdelaht hüppas küll filmikaameraga, aga „elusat“ raadioreportaaži pole õhust tehtud.
Milline peaks olema langevarjuri ettevalmistus ja kuidas toimib avamisel tema lisakoormus? Mida teha ebaõnnestumise korral algaja hüppaja päästmisel? Kas see on üldse võimalik? Neid küsimusi kogunes nii palju, et lennundusveteran oli juba peaaegu ideest loobumas.
Ei tahaks öelda, et pitsike „Vana Tallinna“ asjad paremini liikuma pani, aga tänasega võrreldes oli see tol ajal küll jumalate jook. Ilmselt mõjus…
Lendur Boriss Rozkov saadi ka nõusse. Tema õlgadele jäi kõige selle elluviimine, sest Ülo Keedus pidi stsenaariumi järgi langevarjurit maa peal vastu võtma ja reporteriga juttu jätkama. Sel ajal oli ju kogu asjaajamine lennunduses veel vene keeles.
…AN-2 võtab kõrgust. Sportlased on õlg õla kõrval end sisse seadnud tavaliseks hüppeks. Mitte just kõik. Kolmele poisile on ka lisaülesanne antud. Nemad tagavad „rohelise neljanda“ julgestuse.
Täna võime välja öelda ka „riikliku“ saladuse. Abivarju automaadipaelake eemaldati juba lennukis. Just nimelt täna võime sellest rääkida, sest see oli ka ainuke tolleaegsete määruste rikkumine. Nii või teisiti, oli karta, et kui „jutumees“ hoogu satub, unustab ta just selle paelakese. Ja pahandused kahe varjuga maandumisel oleksid siis juba ettearvamatud…
Jõudnud sihtmärgile, avas Voldemar Lehter lennukiukse. Esimene hüppaja läks .
Lennuk jätkas tõusu teisele ringile. Kõik see tundus raadiomehele kohutavalt pikana. Anti helisignaal. See oli reporterile mõeldud. Volli astus tema juurde, kuid rääkida ei saanud. Juba seletas erutatud hääl lennukimüras lindile kõike seda, mis tema meeli köitis. Suu oli vastu mikrofonišvammi surutud ja nii ta ukse juurde suunati. Pepulööki polnudki vaja. Sai ise hakkama.
Vari avanes korralikult ja nii siis reporter alla poole hõljus. Kohtumiseni maaga oli tal nüüd lihtsam oma juttu jätkata, sest lennukimüra jäi selja taha. Lasnamäe lennuväljalt kostsid Raimond Roodi korraldused ja õpetused läbi „matjugalniku“. Ka see oli varem kokku lepitud, sest reportaažis pidi ka õige taust olema. Muidu oleksid raadiokuulajad kahtlustanud pettust. Siin aga mindi ehtsa peale välja.
Nii valmis kesköösaade „Inimestest siidkupli all“. Esimene omataoline. Oli aasta 1976.
Vaba lennunduseni Eestis jäi veel 15 aastat…

Autor „Orebi“

Kommentaarid on suletud.