Mis kivisse raiutud…

Postitatud 21.september 2003 | Postitaja Marika Kulmar
Mis kivisse raiutud…
Postitaja Tarpal on Pühapäev, September 21, 2003 – 12:59 PM EET,
Eestimaa lennunduse ajaloo algus oli traagiline. Saja aasta eest, 24. septembril (12 septembril vana kalendri järgi)) 1889. aastal hukkus Tallinnas õhupallilt sooritatud langevarjuhüppe ajal ameerika aeronaut Charles Lerouks. See oli sündmus, millele elasid erutusega kaasa kõik tallinlased ja mille järelkajad ulatusid kaugele väljaspoole Maarjamaa piire.
Nii kirjeldasid oma brošüüris „Charles Leroux viimane hüpe“ I. Goldman ja A. Künnapuu. Kirjutis oli pühendatud langevarjuri hukkumise 100. aastapäevale.
Autor „Tarpal“

Kurb daatum on lennunduse alguskuupäev Eestis.
Selle kinnistamiseks planeeriti püstitada ausammas. Vaidlusi tekitas mälestise asukoht. Kadriorus, Russalka lähedusse poleks ta kuidagi sobinud ja Priit Põldroosi ettepanekul leitigi praegune asukoht, Maarjamäe all. Ajalooviidete järgi oli ka aeronaudi hukkumispaik seal lähedal.
Skulptor M. Karmin ja arhitekt T. Trummal tõid kaks maketti korralduskomisjonile valida. Otsustati sassis langevarju meenutava metallkonstruktsiooni kasuks.
Raskem osa oli ehitamine ja roostevabast terasest toru hankimine. Tollel segasel ajal osutus imekombel põhitegijaks üks Tallinna sõjatehas ja lisaks materjalihankele, keevitasid nad kogu konstruktsiooni oma tehase õuel kokku. Päev enne ausamba avamist toodi see üle linna helikopteriga Piritale.
Avamistseremoonia oli pidulik, televisioon andis eetrisse pika saate Eesti lennundusest saja aasta jooksul. Esinesid linnajuhid, mere ääres lendasid kerglennumasinad, Oli ka üks äpardus, kus motoplaan riivas elektriposti ja pudenes alla. Maandusid langevarjurid. Vaadati lennundusnäitust.
Ausamba jalale raiuti kiri C.Lerouksi mälestuseks… Ja mitmes keeles.
Tookord veel kogu tõde ei avalikustatud.
Ilmunud brošüüris viitasid autorid langevarjuri pärinemisele Ameerika Ühendriikide Connecticuti osariigi Waterbury linnast. Nad olid uudisele päris lähedal.
Appi tuli Waterbury linnapea Joseph J. Santopietro. Tänu temale ja nende linna ajalooarhiivile õnnestus ühendus saada sada aastat tagasi hukkunud langevarjuri venna pojapoeg Richardi ja tema õe Kay,ga. Nendelt ka selgitus:
Vanaisa William Johnson ja tema vend Joseph Johnson olid tsirkuseartistid ja akrobaadid. Nad võtsid endale prantsusepärased artistinimed. Venemaal oli prantsuse keel ja prantsuse meelelaad väga populaarne. Ka Eesti oli see aeg Venemaa üks osa…
Võib-olla nüüd hiljem lisatakse ausambale ka astronaudi pärisnimi Joseph Johnson.
See, et kauges Eestis ameeriklaste esivanemaid mäletatakse, oli neile muidugi üllatuseks. Ka küllakutse Tallinna sai sugulastele edastatud. Nad tänasid viisakalt ja saatsid vastuküllakutse. Eks ajad olid meil just enne iseseisvumist keeruliseks läinud ja küllap oldi sellega kaugemalgi kursis.
Waterburis kuulutati 24 september 1989 Joseph Johnsoni mälestuspäevaks ja Tallinna saadeti sellekohane linnapea allkirja ja pitsatiga „Proclamation“
Perekonna poolt lähetati siia üle saja aasta vanune kahes värvis trükitud vanaisade reklaamikirja blankett.
Tallinn ja Waterburi olid mõttehetkes ühinenud.
Eesti Lennundus oli saanud 100 aastaseks.
Eesti taasiseseisvumiseni jäi veel kaks pikka aastat…

Kommentaarid on suletud.