Minu esimene hädamaandumine

Postitatud 14.aprill 2004 | Postitaja Marika Kulmar
Minu esimene hädamaandumine
Postitaja Anonymous on Kolmapäev, Aprill 14, 2004 – 09:26 AM EET,
Selle jutu oleks võinud kirjutada Eesti Eralenduriteliidu jutukonkurssile aga siis ei tulnud tookord see pähe ja meelde.
Lugu selline. (lennuametis : http://www.ecaa.ee/atp/index.html?id=512 punkt 9.)
Pidin tööasjus sõitma Hiiumaale 26. veebruaril 2001. Kuna töö kiire, siis hommikul lennukiga sinna ja õhtul tagasi. Juba nädal enne hakkas asi peas keerlema, kuna lendamine mulle kohutavalt meeldis, aga harrastuslendur ma siis veel polnud.
Päeva saabudes sõitsin autoga Tallinna Lennuväljale. Parkisin auto parklasse ja suundusin piletiga lennukisse. Lennuk tundus sel hetkel imelik oma istmete paigutuse poolest – ees kahe piloodi istmed kõrvuti ja taga kohe reisijate omad, ilma vaheseinata, nagu bussis. Selgus ka, et olen ainuke reisija. Mis seal siis ikka.

Piloot küsis minult, et millega ma lennujaama tulin. Vastasin, et autoga. Piloot seejärel, et kuhu ma auto jätsin. Mina vastu, et parklasse. Seejärel tema, et mis sellest sinna jätta, kui võiks ka kaasa võtta – mahub ju küll. Hetkega olid reisijate toolid eemaldatud, tagaluuk aeti lahti nagu transportlennukil ja sõitsin oma mersuga sisse. Piloot pani mind enda kõrvale istuma, kuna mujale ma enam ei mahtunud ja sõit võis alata. Vägev tunne oli. Õnne tipp elus kindlasti.
Kõrgemale jõudes ja veerand teest läbitud küsisin piloodilt, et kas ma ka tohiks natuke juhist hoida? Tema vastas, et aga palun, nii palju kui soovid. Võtsin juhisest kinni ja olin õnnest lõhki minemas – ma lendan ja juhin lennukit! Kõik oli nii lihtne ja polnud mingit probleemi lennuki juhtimisega. Nagu oleks vana lendur ise. Siis tõusis aga tuul ja hakkas lennukit loopima siia-sinna. Üritasin juhisega tasakaalu hoida, aga midagi oli viltu, sest see ei õnnestunud. Asi muutus päris pahaks ja lennuk ei olnud enam juhitav – nagu oleks paberist tehtud. Tagaluuk ei pidanud mersu raskusele vastu ja mersu kukkus lennukist välja. Olime siis juba Hiiumaa kohal ja all paistsid rabad olevat, kus kuivenduskraavid jooksid risti-rästi. Mõistsin, et auto ei libise mööda maad sujuvalt, vaid paneb kuskile kraavi lömaks. Pikalt otsisin ka lennukile sobivat maandumispaika, kuid ei leidnud. Auto kukkus vastu maad puruks, piloodi tegevusest ei olnud mul enam ammu aimu, seega oli minu elu ja lennuki saatus minu enda kätes…….
See oli uni, mida ma nägin nädal enne tegelikku lendu Hiimaale. Tean, et vahel näen asju ette, aga sellist ma ei osanud küll kuidagi oodata. Sellist muidugi ei tulnud ka, kuid……..
26. veebruari hommikul läksin Tallinna Lennuväljale, parkisin auto parklasse, ostsin kassast broneeritud pileti ja ….. mõne aja pärast olin lennukis. Hiljem sain teada, et L410. Põnevus oli suur, sest ma polnud aastaid lennanud, kuigi unes tegin ma seda pea iga öö ja pooltel kordadel lendasin ma liiga kõrgele ning tuul rapsis mind kohutavalt ja ma ei tulnud enam juhtimisega toime ning kukkusin alla! Sama, mis nädal enne reisi olevas unenäos.
Ei olnud mul reisi algul meeles see uni, vaid nautisin iga rakuga starti ja maast eraldumist, kõrguse kogumist jne.
Päev möödus töötähe all Kärdlas ning varsti saabus õhtu -oli aeg koju minna.
Kärdla lennuväljal läbisin kontrolli ja suundusime lennukisse. Istusin oma kohale ja märkasin, et peale minu oli vaid 3-4 reisijat. Ootasime veidi ja mulle meenus mu eelpool kirjeldatud unenägu. Imelik tunne oli, kuid ei uskunud ometi, et minuga midagi sellist juhtub. Ruleerisime raja otsa ja lend võis alata. Oli pime juba, vaevalt märkasin siluette maapinnal. Ei olnud kaif enam nii suur, kui aknast midagi ei näe. Istusin just lennuki tiiva all mootori juures. Vahtisin pingsalt, et kas oleme juba mere kohal. Mingit riba ma märkasin, seega võis see olla maa ja mere piir. Kõik oli rahulik, ühtlaselt töötavad mootorid kummalgi pool lennukit ja väsitav tööpäev seljataga.
Siis aga käis kohutav kõmakas. Pauk oli nii võimas et terve lennuk rappus, nagu oleks raketiga tabamuse saanud. Kuna vaatasin veel aknast välja, siis silme ees läks valgeks. Tuld ja sädemeid pritsis mootorist, nii et vähe ei olnud. Tule leegid, mille pikkus jäi mul nägemata, viis tuul otse taha . Südant ja muid targemaid elundeid haaras pinge. Parem mootor jäi vait. Meeletu pingsusega kuulasin, mida teine mootor teeb. See jätkas tööd. Olles seda 10 sekundit kuulanud, rahunesin natuke. Arvatavasti võis raadiost kuulda meil eralenduritel õpitut, kuid vähestele vaja läinud “May-day May-day…’ . Tundsin et lennuk on kaldus. Ärevus kasvas taas, kuid hetke pärast mõstsin, et me keerame tagasi. Kui raja tulesid nägin, siis sai mu tunne kinnitust.
Mootor oli vait, aga põlemine ei lõppenud. Nägin väljalaske kollektorist tulekuma. Algul oli see kollane ja ma ei mõistnud, miks see nii on. Sekundite möödudes oli see värvus juba valge ja tasapisi läks helesiniseks. Sain aru, et mootor põleb seest edasi ja selle temperatuur ainult tõuseb. Mõtlesin, et kaua see sisemus seal vastu peab, kui ka minu taga olev reisija sedasama märkas ja stjuuardessile seda ütles –vene keeles:”Vaadake, seal põleb ju”. Noor neiu, kes ka näost kaame oli, tuli ka põlevat mootorit kaema. Nähes, et jutt tõele vastab, suundus ta kohe pilootide juurde. Taas sekundite pärast kadus see valgus seal kollektoris. Kütusekraanid said kinni keeratud.
Ma olin täiesti tumm. Kõik olid tummad. Nooruke stjuardess suutis ainult öelda hääle värisedes vene aktsendiga:”Vabandame”. Keegi ei pannud seda pahaks, kellelgi polnud midagi öelda.
Kui rattad maad puudutasid, ei olnud ma päris rahul. Selgus, et hoo mahavõtuga on probleeme. Rada oli lumest libe, ratastega pidurdamine oli mõtetu, kuid seda tehti ikka ja jälle. Vasaku mootoriga üritati pidurda, kuid see oli raske – iga kord seda üritades jõnksatas lennuk viltu minema. See pole ju auto, et lappad rooli vastu keerata ja kõik on OK. Nii kui mootori pöörded tõusid, et pidurdada, tahtis lennuk külge ette rebida. Ja nii need vaesed piloodid seal ees rabelesid kahekesi viimse meetrini need 1,5 kilomeetrit, mis Kärdla lennuraja pikkuseks on. Kui lõpuks hoog maas ja lennuk tagasi pööras, märkasin tulede vihus valli, mis meist umbes 50 meetri kaugusele jäi. Maandumine oli lõppenud viimse piiri peal. Tublid mehed olid!
Selgus et propeller oli täiesti kinni kiilunud.
Meie piletid osteti tagasi ja sõidutati viimasele praamile. Mandril olime täiesti omapead. Praamil olles ostsin esmalt lapiku ja helistasin oma parimale sõbrale. Ta ei pidanud paljuks Tallinnast mulle Rohukülla vastu sõita. Võtsime peale ka ühe väliseestlasest saatusekaaslase General Motors’ist kellest ma kahjuks edaspidiselt rohkemat midagi ei tea.
Vat selline lugu.
Kusjuures see intsident ei vähendanud minu suurt huvi lennunduse vastu.
Nii et kui keegi arvab et unenäod on jamad, siis ta eksib.
Ka on minu unes lendamised 100% kadunud peale seda kui 2001.aaasta lõpus lennundusega tegelema hakkasin. Kas soovid/unistused täitusid ?!

Tarmo Tüürimees

3 kommentaari

Kommentaarid kuuluvad nende postitajale. Meie sisu eest ei vastuta.

Re: Minu esimene hädamaandumine (Skoor: 0)
Külastaja on 04. 14, 2004 – 08:27 AM
Härrad lehekülje koostajad !
Kas see jutt on ikka sobiva teema (meelelahutus) all ? Tõesti sündinud lugu ja võiks ikka intsidentide all olla nii nagu ma ‘uudise saatmise’ all määrasin !

T T

Re: Re: Minu esimene hädamaandumine (Skoor: 1)
JaanusTeiva (teiva@online.ee) on 04. 14, 2004 – 09:34 AM
(Kasutaja info | Saada sõnum) http://www.pilots.ee
Lgp. Tarmo T.
Intsidentida alla on mõeldud ikka ainult intsidenti ja selle fakte kajastavad kirjutised. Teie määrang uudiste saatmises ei olnud Intsidendid vaid millegipärast Langevarjurid. Ma isegi imestasin selle üle ning otsustasin ta panna Meelelahutuse alla kuna tegemist ja siiski (kuigi tõsielul baseeruva) ilukirjandusliku laadi kirjutisega. Siiski tegin uue teema Kaastöö ning loodan, et olete minuga nõus, et sellise teema all ka tulevikus analoogseid kaastöid avaldame. Igaljuhul, tänud kaastöö eest.
Tervitades,
Jaanus Teiva

[ Anonüümsed kommentaarid pole lubatud ]

Re: Re: Re: Minu esimene hädamaandumine(Skoor: 0)
Külastaja on 04. 14, 2004 – 10:48 AM
Tere Jaanus.
Tänan nii kiire vastuse puhul. Imelik tõesti et minu valitud teema muutus.
Eks see lugu natuke kirjanduslik on kuigi kuda sa jätad kõik täpselt kirjutamata.
Lugupidamisega,
T T

[ Anonüümsed kommentaarid pole lubatud ]

Kommentaarid on suletud.