Minu lugu

Postitatud 25.august 2004 | Postitaja Marika Kulmar
Minu lugu
Postitaja ToomasUibo on Kolmapäev, August 25, 2004 – 02:48 PM EET,
25. juulil tegin kokku oma neli lendu: EEVI-EEKU; EEKU-EETN; EETN-RAKVERE; RAKVERE – EETN. Startisin Tallinnast Rakvere poole 17:10, et väljuda lähialast Muuga kaudu. Kõik kes seda route’i on korra lennanud teavad, et peale Muugast väljumist jookseb Tallinna torni ala piir veel mitu miili ida suunas edasi. Seega pööre Rakvere kursile peab oma aega ootama. Teadsin seda ka mina kuid eksisin siiski. Ca 300 lennutunni jooksul on see minu teine lennureeglite rikkumine. Olen ma liiklushuligaan?

Mul pole viisakas seda ise otsustada. Selge on see, et rikkumine leidis aset ja mul pole mitte mingisugust ambitsiooni ennast kuidagi puhtaks „pesta“. Minu kodune kasvatus on õpetanud mind sirgeseljaliselt oma tegude eest vastutama ja mitte keerutama. Loodan, et nüüd ja edaspidi ei teki kellelgi sellist tunnet, et soovin oma süüd kellegi teise kaela ajada.
Selle artkli kirjutamise mõte on aga mujal. Nimelt soovin diskuteerida ja analüüsida lennujuhtide ja pilootide koostööd taolistes situatsioonides. Me oleme just nimelt koostööpartnerid mitte konkurendid. Lennuohutuse põhiprintsiipe on topeltkontroll, topeltsüsteemid, topelt, topelt, topelt… kõik ainult ohutuse nimel. Ma väidan, et 25.07 kui väikelennuk kutsungiga ES-FPC kaldus peale Muugast väljumist taas Tallinna torni alasse siis topeltkontroll ei toiminud. Piloot (loe: peasüsteem) tegi vea, lennujuht (loe: tagavarasüsteem) sekkus alles siis kui piloodi viga oli tekitanud kõneall oleva olukorra. Õnneks mõjutatavat liiklust polnud ja seega hajutusmiinimume ei rikutud. Kuid, kas selle olukorra oleks saanud lennujuht turvalisemalt lahendada?
Veel üks levinud näide (õnneks mitte mu enda paturegistrist). Piloot, kes on sisenenud teadmatusest või ütleme siis otse välja ka oma lohakusest tingituna Matsalu piirangualale nt. kõrgusel 1500 ft, saab lennujuhilt märkuse alles siis kui ta juba seal sees on. Piloot on teinud vea, siin pole midagi diskuteerida. Aga miks „backup“ süsteem käivitub alles siis, kui lennuk juba kosklate ja hanede vahel tiirutab? Kas selliseid olukordi annaks turvalisemalt laheneda?
Lennujuht, kes näeb oma kuvaril õhusõiduki kursijoont mitu miili ette oleks võinud oma abistava käe ulatada. Või siis poleks? Siin ongi minu loo peamine küsimus: oleks või poleks pidanud? Ei tahaks uskuda, et lennujuhile on kuvari taga istumine nagu arvutimäng, kus punkti saab kirja siis, kui mõni lennuk n.ö. liimile läheb. Olen veendunud, et tegemist on vägagi profesionaalsete inimesega, kes tunnevad oma tööd läbi ja lõhki. Pigem on küsimus piloodi ja lennujuhi koostöö kvaliteedis. Ma tunnetan eesti lennunduses teatavat konkurentsi pilootide ja lennujuhtide vahel. Mulle väga nalja teinud, tuttava lennujuhi ütelus: „ah, anname talle andeks sest ta on ju kõigest piloot“ on hea väljend illustreerimaks pilootide ja lennujuhtide vahelisi suhteid. Ma arvan, et see on tegelikult lõbus sõbramehe tögamine aga samas kuskil on miski, mis ei lase meil KOOS tööd teha. Kas poleks hea tunda, et eetrinupu all on sul alati hea kaaslane, kes töötab sinu turvalisuse nimel tagavara süsteemina, mitte Suur Vend, kes ootab sinu eksimust, et siis raportilehe järele haarata. Vabandage, kui see oli liialdus.
Aga vaatame natukene statistikat. Viimase aasta jooksul on lennujuhid kirjutanud pilootide kohta oma paarkümmend raportit. Mis te arvate, kui palju raporteid on piloodid lennujuhtide kohta kirjutanud? Vastus on 0 tk. Millest see tuleb? Kas lennujuhid on üliinimesed, robotid, kes on ilmeksimatud? Ma tean, et nad pole seda kuna tunnen ja olen näinud oma silmaga mitut lennujuhti. Nad on samuti lihast ja luust inimesed.
Kogunenud lennutundide jooksul olen pidanud lennujuhte eetri kaudu parandama kaugelt rohkem kordi, kui olen ise eksinud, kuid pole kunagi selle peale tulnud, et raport!kirjutada. Äkki pole ma seeläbi piisavalt lennuturvalisust parandanud? Kes oskab öelda? Suur osa põhjusest peitub ilmselt selles, et ma ei istu laua taga pastakas käes ja tühjad raporti blanketid käeulatuses. Siin on lennujuht oluliselt paremas olukorras.
Nüüd oleks hea tuua hiljutine näide, minu paari nädala tagusest lennust: peale teatamist, et olen rada 26 paremal pärituuleosal ütles lennujuht mulle, et jätka lähenemist. Selles polekski midagi imelikku kui samal ajal poleks joondunud rajale 08 suuremat sorti reisilennuk (tagant-tuul oli selle lennuki jaoks ilmselt tühine) . Imestasin koheselt, et miks ei olnud minu loa piiriks parem pärituule osa? Mõtlesin, et kohe kohe see korraldus lennujuhilt ka tuleb aga võta näpust. Olin juba parema pärituuleosa lõpus, kui teatasin ise, et lähen vasakusse viirangusse mispeale lennujuht sellega ka kohe päri oli. Vahepeal oli reislennuk hoojooksu alustanud. Mis oleks siis juhtunud kui ma oleksin pimesi lennujuhi luba ära kasutanud ja jätkanud lähenemist läveni (luba mul selleks ju oli)? Kas ma oleks ta siis n.ö. konksu otsa saanud, et ise raporti lehte otsima minna? Ma ei osanud nii mõelda. Arvan, et see oli hea ja kvaliteetne koostöö minu ja lennujuhi vahel. Vahest võib ka piloot olla lennujuhi „backup“ süsteem.
Viskan siinkohal õhku küsimuse, et kas lennuohutus muutub tõhusamaks läbi hea koostöö lennujuhtide ja pilootide vahel või tõuseb lennuohutus paralleelselt raportite kuhjaga Lennuameti laual? Valesti mõistab mind see, kes arvab, et olen raportite kaotamise poolt. Kaugeltki mitte. On olukordi, kus nende kirjutamine on möödapääsmatu ja see on üks oluline instrument lennuohutuse tagamisel.
Mis ma tahan selle kõigega öelda? Kõik, kes lennundusega seotud teavad, et lennuohutuse tõhustamine on meie peamisi eesmärke ja seda IGAL SAMMUL (topelt, topelt, topelt). Ma väga loodan, et ma ei satu selle looga lennujuhtide vihkamisobjektiks. Minu eesmärk pole mingit vaenu õhutada. Ka lennujuht on teinekord erapiloodi rollis ja teadaolevalt eksivad ka nemad siis. Kõik mis ma soovin, on just selle sama koostöö kvaliteedi parandamine mille läbi võidab ka lennuohutus. Selge on see, et lennureegleid tuleb täita ja kes teisiti arvab peaks lennundusest kaugele eemale hoidma. Mina eksisin, sest olen inimene lihast ja luust aga mind abistada võinud käsi, eetrinupu all, vaikis.

Lennujuhtidest vägagi lugupidav

Toomas Uibo
Piloot

16 kommentaari

Kommentaarid kuuluvad nende postitajale. Meie sisu eest ei vastuta.

Re: Minu lugu (Skoor: 0)
Külastaja on 08. 25, 2004 – 05:09 PM
Olen kõigega päri. Kummaline on tõesti just see, et lennujuhid peavad piloote enda konkurentideks. Kindel on see, et sellisel arvamusel olevaid lennujuhte on suhteliselt väike arv, aga see arv võiks üldse olematu olla. Mõistmatuks jääb, et kust tuleb tahtmine alla suruda see (veel) suhteliselt väike osa lennundusest Eestis, milleks on eralennundus? Loodame, et statistika muutub aja möödudes kõigi jaoks sõbralikumaks, nii mõlema poole vigade kui ka kasvõi raportite kirjutamise poolest.

Lugupidades,

Georg

Re: Minu lugu (Skoor: 0)
Külastaja on 08. 26, 2004 – 10:03 AM
Olen samuti olnud korduvalt raadio vahendusel tunnistajaks olukordadele, mil piloodi poolt on toime pandud rikkumine, mida oleks vahemalt minuarust olnud lennujuhil suhteliselt lihtne ennetada ja ara hoida.
Seega ootaks hirmsasti lennujuhtide kommentaare ja selgitusi antud teema kohta.

Andres Rätsepp

Re: Minu lugu (Skoor: 0)
Külastaja on 08. 26, 2004 – 02:05 PM
Olen Toomasega paljuski ühte meelt. Tõepoolest oli tegemist rikkumisega ja tõepoolest oleks seda võimalik olnud vältida läbi lennujuhi ja piloodi parema koostöö. Piloot oleks ju võinud küsida lennujuhilt luba Muugalt otse Rakverre suundumiseks ja suure tõenäosusega selle loa ka saanud. Lennujuht omalt poolt oleks PIDANUD pilooti hoiatama võimalikust rikkumisest ja pakkuma välja alternatiivi. Milleks pidanud? Sest lennujuhid ei ole ei koputajad ega ka õhupolitseinikud, kes varmalt trahve määrama ja ettekandeid kirjutama peavad, vaid teenusepakkujad kelle eesmärk on muuta õhuruum ohutuks ja piloodisõbralikuks. Arvan teadvat ka miks lennujuht nii tegi. Palju on tõepoolest olnud viimaste aastate jooksul eksimusi ja mõned neist on olnud säärased, mis võinuks õnnetusega lõppeda (ilma loata rajale sõidud jne) ja selle tõttu oleme püüdnud lähtuda põhimõttest, et iga rikkumine peab saama kajastatud ning nende raportite eesmärk peaks olema ennekõike õpetlik ja välistama analoogsed vead tulevikus. Raportite eesmärk EI TOHI olla kellegi karistamine. Ning loomulikult ootame(n) pilootide poolseid kommentaare ka eneste tegevuse kohta, sest (tuletan meelde) eesmärk on meil ju tegelikult ühine. Samas kipume aeg ajalt nende raportitega selgelt üle pingutama unustades ära oma teenindaja rolli ning vajaduse teha koostööd.
Kuidas edasi?
Omalt poolt luban, et vähemasti sel päeval tööl olnud lennujuhiga räägin teemal ning loodan, et sellest piisab. Pilootide käest ootaks tegelikult rohkem samalaadseid probleemitõstatusi, sest ainult läbi selle paraneb meie koostöö ja saame tulevikus vältida sarnaseid situatsioone.

Georgile, kes kahtleb lennujuhtide vajalikkuses soovitaksin tulla vaatama tipptundi ülemises õhuruumis. Kui vastav huvi on siis võta ühendust.

Edaspidisele koostööle ja ennekõike mõistmisele lootes

Üllar Salumäe
ullar@eans.ee

Re: Minu lugu (Skoor: 0)
Külastaja on 08. 26, 2004 – 03:28 PM
Arvan, et lennujuhil pole alati aega nii tähelepanelikult iga väikse lennuki täppi oma ekraanil jälgida ja selle pilooti hoiatada. Hoiatusi saad rohkem siis, kui tõesti ohtlik olukord tekkimas või juba tekkinud. Mittekontrollitavas õhuruumis teatavasti on rohkem piloodi vastutada. Pealekauba kuuldavasti sekundaarradari näidud pole esmane infokanal lennujuhtimiseks, vaid see annab lisainfot. Esmane on ikka piloodi ettekanded. Lähenemine võib veel leida aega sinu täpi jälgimiseks, Kontroll võib sinu täppi ekraanil mitte nähagi, sest Lõuna-Eestis madalatel kõrgustel levi pole. Kogemused on näidanud, et juhtud seal alla kukkuma, leitakse sind nädalaga.

Algajamate pilootide usaldus lennujuhi vastu on piiritu. Lennujuhi vigu pole rohkem märganud, kui Lähenemine on kinnituseks öelnud oma kutsungiks Torn. Mul on igatahes julgem lennata kontrollitavas või lennuinfoga õhuruumis kui üldse ilma lennujuhita õhuruumis.

Üks asi lendamise juures, mis mind huvitab, on see, kas seekord suudan sooritada lennu nii, et ühtki viga ei tee. Viimati kahjuks jälle ei õnnestunud, aga oma asukoha ettekandega tõenäoliselt aitasin kaasa olukorra turvalisemale lahendamisele. Olin üle pika aja ingliskeelses sides. Sain kontrollitavasse alasse sisenemiseks korralduse ületada Vaida 700 jalga või madalamal ja suunduda Lõuna ootetsooni ja seal samuti kõrgus 700 jalga või madalamal. Teisel korral suutsin selle tagasi lugeda, et lennujuht jäi rahule, aga siiski ma ei kujutanud päris täpselt ette, mida ma tegema pean. Kui Vaida kohal teatasin kõrguseks 1000 jalga ja lennujuht kolmandat korda sama jutu uuesti ütles, sain oma veast aru (Vaida kohal oleks pidanud olema juba 700 jalga) ja laskusin kohe 700 jala peale. Vaat, milleks on vaja sisenemispunktis ka oma kõrgus öelda – piloot luges küll tagasi, aga selgus, et ei täitnud korraldust.

Siiski on lennujuhid ka ilma pilootide teadmata neile küllaltki palju andeks andnud. Eelmisel aastal teatasin asukoha Jägala kohal ja suuna otse Muuga peale. Umbes poolel teel Lähenemine käskis võtta ühendust Torniga. Võtsin ja lendasin edasi Muugani. Palju hiljem sain aru, et tegelikult sisenesin kontrollitavasse õhuruumi ilma loata. Tublid lennujuhid ei teinud sellest mingit probleemi. Piloot jälle ei saanud teada, et ta midagi valesti on teinud.

Kust lennujuht teab, et sa oled kogemata sattumas Matsalu keelualale, äkki üritad lennata täpselt selle piiril väljaspool seda? Kontrollitava õhuruumi lennud saavad enne tema tähelepanu osaliseks kui sina, kes sa veel pole sattunud keeluala sisse.

M.

Re: Minu lugu (Skoor: 0)
Külastaja on 08. 26, 2004 – 03:58 PM
Toomase lugu on suurepärane! See juhib teravalt tähelepanu lennujuhtide töö kohatistele puudustele ja teeninduse kvaliteedi parandamise võimalustele. Muidugi on inimene eksiv olend, oma töös teevad vigu nii piloodid kui lennujuhid. Ja konkreetsete vigade põhjusi on mitmeid ning seletusi ja vabandusi võib igaühele eraldi kirjutada tihti pikki lehekülgi. Väga üldiselt võttes: üheks lennujuhtimise ja pilootide koostöö problemaatikat ja hetkeseisu seletada aitav “põhjus” on viimase 10 aasta kiire areng Eesti lennujuhtimises. Veidi lihtsustavalt väljendudes on selle lühikese ajaga liigutud nõukogude kõvakäelise kontrolli ja “keelan, käsin, poon ja lasen” mentaliteedilt “teenust osutava”, julgestava, teatud mõttes ka “back-up” funktsioone etendava kaasaegse “lääne” töökultuuriga organisatsiooni suunas. See ühelt töökultuurilt teisele üleminek ei ole olnud meie organisatsioonis sugugi valutu ega ka mitte täielik. Hoolimata teatud regulaarsusega aset leidvatest täiendõpetest on tihti inimestesse aastakümnetega ladestunud suhtumised visad kaduma. Ning meil on mitmeid staazikaid ja väga kogenud lennujuhte:). Teiseks kaasaaitavaks “põhjuseks” on Tallinna lähilennujuhtimisüksuse (Torn) mehitamise probleemid. Enamus harrastuslenduritega juhtunud intsidente on aset leidnud ju just Torni vastutusalas. Eri pädevustega (Torn, 2 radarit) lennujuhtide kombinatsioonid põhjustavad selle, et mõned Torni-pädevad lennujuhid saavad oma tööd Tornis teha vaid hetkel seadusega nõutava absoluutse miinimumi. Tuleb ausalt tunnistada, et see põhjustab nende lennujuhtide töösoorituse languse, esimesena kannatab just kvaliteet. Seoses ESARR5 (sisaldab nõudeid tõhusalt tagada lennujuhtide pädevuste säilimine) nõuete rakendamisega on siiski tulevikuperspektiivis lootust, et antud kvaliteedilõtk likvideerub.
Tulles Toomase õhku visatud küsimuse juurde – “…et kas lennuohutus muutub tõhusamaks läbi hea koostöö lennujuhtide ja pilootide vahel või tõuseb lennuohutus paralleelselt raportite kuhjaga lennuameti laual?”. Kindlasti läbi mõlema. Mulle tundub, et hetkel on raportid isegi tähtsamad ning et piloodid võiksid neid rikkumiste puhul julgemalt kasutada. Osana kvaliteeditagamise süsteemist peavad raportid aitama leida süstemaatilisi vigu ja protseduurseid vajakajäämiseid, neid ei tohi kasutada kellegi represseerimiseks ja tagandamiseks. Samas igaüks, kelle töö kohta on kirjalikke õigustatud märkusi, teeb selle kohta minu arvates oma järeldused ja püüab enda ning teiste vigadest õppida ja töö kvaliteeti tõsta. See on ju väga tähtis osa nii lendurite kui lennujuhtide professionaalsusest. Koostöö osas vajab tõesti parandamist infovahetus – vaja on rohkem suhtlust! Piloot (just VFR treening- ja huvilendude puhul) peaks lennul rohkem jagama infot oma tihti muutuvate kavatsuste osas, lennujuht aga kasutama teatud puhkudel efektiivsemalt radarit ja andma vajadusel hoiatusi (nt. toodud Matsalu piirangualasse sisenemise juhtum: radarlennujuht võis ilmselt arvata, et antud õhusõiduk kavatseb lennata piki kaitseala piiri või tõusta veidi varem kõrgemale kui 3500 jalga. Igatahes oleks ta võinud anda vahetult enne alasse sisenemist sellest infot(muidugi vaid juhul kui õ/s oli radaril nähtav)).
Ka see foorum on hea koht info vahetamiseks, konkreetsete näidete arutamiseks ning küsimustele vastuste saamiseks. Kuuldavasti on sarnane interaktiivne rubriik ettevalmistamisel ka Lennuliiklusteeninduse AS veebilehel www.eans.ee. Kindlasti on infovahetusest pilootide ja lennujuhtide vahel nii “eetris” kui muudes kanalites kasu kõigi ühise huvi – lennuohutuse – tagamisel.

Tarmo Riga
lennujuht

Re: Minu lugu (Skoor: 1)
HendrikAgur (hendrik@pilots.ee)
on 08. 26, 2004 – 06:10 PM
(Kasutaja info | Saada sõnum) http://www.treklaam.ee
genBBcodeDisplay(Tänud Toomasele ja kõigile asjalikele sõnavõtjatele! Jah, Toomase lugu on hea ja väga mõtlemamaneva tonaalsusega. Justnimelt paneb see mõtlema paadi mõlemast servast. Kui ehk ollagi seda meelt, et no tasus siis selle rikkumise pärast kohe raportit kirjutada, siis teisalt, kaugemalt analüüsides, ikka tasus. Ja seda just nö kalevi alt väljatoomise huvides pilootidele enestele. Tähelepanu teritamiseks ja edaspidiseks arvestamiseks. Kuid Toomas on oma kirjatükis kõik öelnud. Olen väga pooldava suhtumisega neisse mõtetesse. Veel meeldib mulle Toomase pühendunud, lausa hingestatud suhtumine lennundusse. Ta ei istu ainult oma mätta otsas, vaid püüab mõista ja mõelda kompleksselt, kõiki osapooli arvestades.
Samas, ilmselt veidi äsjasest kibedast kogemusest, on tunda mõrudat suhtumist lennujuhtidesse, kuid nagu ta isegi ütleb austavalt: “Kõik mis ma soovin, on just selle sama koostöö kvaliteedi parandamine mille läbi võidab ka lennuohutus.”
Nii et nõus igati!
Omal läheb viimaste päevade lendu meenutades süda soojaks, kui lähenemisala lennujuht elas kaasa, oli tunda, hoolitses minu turvalise kohalejõudmise pärast südamest.
Nimelt möödunud pühapäeval, kui lendasin Riidajalt (tegelikult Viljandist) läbi Saku Allikule, nägi lennujuht oma radaril Saku lähedal võimsaid äikesepilvi ning teades, et kuulen eetrit, küsis sealt parasjagu ülelendavalt Boeingult ülitäpset ifot pilvede kohta Saku kohal. Iseensest ilm oli “põnev”, oli vihma, oli turbulentsi ja kaugelejäävaid äiksepilvi. Marsruudi seadsin isegi igaks juhuks üle Rapla, et vajadusel maanduda. Kuid suurelt vennalt hea ülevaate saanuna ja lennujuhilt soovituse, siseneda Sakku lääne poolt, otsustasin Rapla kohal lendu jätkata ning tegelikkusele sain järjest enam kinnitust, kui olin möödunud Raplast. Pilvitus oli karismaatiline – ida pool (loe: Tallinna kohal) maadligi võimsad äikspilved (kuigi ATIS andis pivede alapiiriks hetkel 3500 ft), lääne pool aga pilvitute aukudega päiksepaisteline taevas.
Lähenemise lennujuht, võin vist eksimatult öelda oli hetkel Raido Rebane. Aitäh Raido! Selline ja veel kordi-kordi kogetud lennujuhi otsene ja sõbralik abi on musternäide koostööst piloodi-lennujuhi vahel. Muidugi minu suhtes hetkel ühepoolne aga eks ole olukordi, kus minustki õhus teistelegi ehk abi on. Sel hetkel aga toimis kiire, asjalik lennujuhi poolt algatatud ahelareaktsioon, MILLEST OLI ABI JA MIDA MITTE KUSAGIL KIRJAS POLE ET NII PEAB TEGEMA. Siin on tegemist ametieetikaga ja abivalmis sõbraliku inimesega. See kõik ongi lihtsalt hea.
Samas hoian pöialt, et nii Raido kui teised lennujuhid ei väsi kohatisest erapilootide kogenematusest (ei taha öelda “juhmusest”), sest austust väärivad need, kes ikka püüavad südamest täita reegleid, soovivad olla korralikud õhuliiklejad ning meelega ei vilista reeglitele. Minu teada neid era- ja harrastuspilootide seas pole, ehk vaid mõningaid variatsioone tuleb ette aeg-ajalt aga neid me “kasvatamegi”.
Meie, ju peamiselt madalal ja VFR-s väikelendajad, ei kujuta vist päris täpselt, missugune vastutus ja teinekord äärmine pinge on neil samadel lennujuhtidel meie kohal rahvusvahelist vilgast lennutegevust juhtides. Kuulame ja imetleme seda “kõrgemat raadiosidet” ning kujutame Saksa lennuki 2. pilooti, kes kange saksa aktsendiga ütleb “Tallinn control, tere paevast, flight level 180”. Ja omad tuttavad kodused ja kõigi-sõbrad raadiohääled on meil ka: No tervitame siis Finnairi ja kõikide skandinaaviamaade pilootide alati heatujulist ja alati lõbusaks tegeva intonatsiooniga ja ALATI piloodi rahvuskeeles tervitavat lennujuhti Igorit! Me ju kõik tunneme teda. Ehkki näinud ju enamus pole. Aga nii võiksiki meie sõprus kujuneda ju, õhu kaudu, pärast alles palliplatsil… ja ühisettevõtmistes. Ka neid on olnud, teame-teame! Ja väga vahva!
Kas lennujuht ja raadiosideõpetaja Marika ikka teab, et kui tema eetris, võtavad enamus piloote oma kaptenitoolis mõttelise valvelseisangu, kuid sellevõrra suurema turvatunde ja püüdega “kõik hästi teha”, arenevad, sest raadioeetrisse on justkui kirjutatud, “sinuga suhtleb õpetaja ja spetsialist!”. Tervitused Marikale! Ja kõikidele lennujuhtidele, kõikidele pilootidele!

Edu kõigile ja ilusaid lende ning pea püsti! Anname minna! Elu on ikka edasiminemiseks!
Hendrik Agur

    • Re: Re: Re: Minu lugu(Skoor: 0)
      Külastaja on 08. 27, 2004 – 07:07 AM
      Jah Sinu kirjutatu täpsemal läbilugemisel sain aru mida mõtlesid. Pakkumine jääb endiselt jõusse ja kõigile lennundushuvilistele.

      Üllar

      [ Anonüümsed kommentaarid pole lubatud ]

      Re: Re: Re: Minu lugu(Skoor: 1)
      PriitPalumaa on 08. 27, 2004 – 12:12 PM
      (Kasutaja info | Saada sõnum)
      11.08 kell 13.45 lasi hea lennujuht meid Toomasega TWY A otsalt rada 26 Pärnu poole minema. Lennujuht küsis enne kas oleme võimelised sealt startima, sest B-737 valmistus just raja otsas stardiks. Õhus kuulsime, et hiljem tuli mitu suurt lennukit maanduma. Olime väga tänulikud ja kiitsime omavahel head lennujuhti, sest muidu oleksime tükk aega maapeal haudunud.
      Priit

      [ Anonüümsed kommentaarid pole lubatud ]

  • Re: Re: Minu lugu(Skoor: 0)
    Külastaja on 08. 26, 2004 – 08:40 PM
    Väga mõtlemapanevad ja õiged kommentaarid minugi meelest! Loodame, et kõik teevad loost omad järeldused. Raporti kirjutamine Toomasele kindlasti pani teda olukorra üle rohkem järele mõtlema ja sama viga ta vast vähemalt lähimas tulevikus ei tee. Aga samas võiks olla ka mõni muu moodus piloodi ja lennujuhi vahel kommunikatsiooniks peale raadio ning raportite. Näiteks piloodil on vast hea võimalus helistada lennujuhtimisse pärast lendu ning paluda võimalusel rääkida lennujuhiga, kes teda tol hetkel teenindas. Sõbralikult arutades saab ka kindlasti probleemid lahendatud. Iseasi on muidugi see, kuidas lennujuht saaks piloodiga sedamoodi ühendust võtta. Lennuplaanis ju kapteni nimi ning vahel isegi telefoninumber küll antud, aga kas igaühel on hakkamist üldse nii kaugele uurima minna, enne ikka vist jäetakse üldse mainimata. Ning tõsi ta ju on, et raportid võivad küll mõtlema panna, aga kui neid viimaks liialt palju tekib, siis võib tulemus olla juba liiga kahetsusväärne.

    Üllar, aitäh pakkumise eest 🙂 Mul on tegelikult väga hea ettekujutus, mis üleval pool toimub. Ausalt öelda ei püüdnud ma kohe kindlasti väita, et lennujuhid pole vajalikud. Nad on kohe väga-väga vajalikud! Minu mõte oli ikkagi just koostöö parandamises, vabandan kui väljendasin end kehvasti.

    Seega katsume kõik püüelda Eesti lennunduse veel parema arengu suunas!

    [ Anonüümsed kommentaarid pole lubatud ]

    Re: Re: Minu lugu(Skoor: 0)
    Külastaja on 08. 26, 2004 – 08:41 PM
    Väga mõtlemapanevad ja õiged kommentaarid minugi meelest! Loodame, et kõik teevad loost omad järeldused. Raporti kirjutamine Toomasele kindlasti pani teda olukorra üle rohkem järele mõtlema ja sama viga ta vast vähemalt lähimas tulevikus ei tee. Aga samas võiks olla ka mõni muu moodus piloodi ja lennujuhi vahel kommunikatsiooniks peale raadio ning raportite. Näiteks piloodil on vast hea võimalus helistada lennujuhtimisse pärast lendu ning paluda võimalusel rääkida lennujuhiga, kes teda tol hetkel teenindas. Sõbralikult arutades saab ka kindlasti probleemid lahendatud. Iseasi on muidugi see, kuidas lennujuht saaks piloodiga sedamoodi ühendust võtta. Lennuplaanis ju kapteni nimi ning vahel isegi telefoninumber küll antud, aga kas igaühel on hakkamist üldse nii kaugele uurima minna, enne ikka vist jäetakse üldse mainimata. Ning tõsi ta ju on, et raportid võivad küll mõtlema panna, aga kui neid viimaks liialt palju tekib, siis võib tulemus olla juba liiga kahetsusväärne.

    Üllar, aitäh pakkumise eest 🙂 Mul on tegelikult väga hea ettekujutus, mis üleval pool toimub. Ausalt öelda ei püüdnud ma kohe kindlasti väita, et lennujuhid pole vajalikud. Nad on kohe väga-väga vajalikud! Minu mõte oli ikkagi just koostöö parandamises, vabandan kui väljendasin end kehvasti.

    Seega katsume kõik püüelda Eesti lennunduse veel parema arengu suunas!

    Georg

    [ Anonüümsed kommentaarid pole lubatud ]

    Re: Re: Minu lugu(Skoor: 0)
    Külastaja on 08. 27, 2004 – 09:45 AM
    Mul on ülimalt hea meel, et minu kirjutise kohta on paljudel midagi asjalikku öelda onud. Loodan, et neid tuleb veel juurde. Hendrik! Mul on ka palju positiivset meenutada kui me räägime lennujuhtide ja pilootide koostööst. Ma puudutasin just seda poolt mille üle kõik koos mõelda ja arutleda võiksid. Seda poolt, mida võiks paremaks muuta. Kõik positiivne on ju niikuinii kena ja selle üle on ainult hea meel. Loodan, et minust ei jää nüüd muljet, et olen üks mõruda näoga piloodihakatis, kel ei meeldi see ega teine. Ma ei kuuluta absoluutset tõde vaid soovin, et inimesed suhtleksid rohkem üksteisega ja mõtleksid nende teemade üle. Luban, et järgmine kord tuleb pikem jutt sellest kuidas lennujuht mu naha päästis :)!

    Turvalist lendu ja selle juhtimist teile kõigile!
    Toomas Uibo

    [ Anonüümsed kommentaarid pole lubatud ]

    Re: Re: Minu lugu(Skoor: 0)
    Külastaja on 08. 27, 2004 – 05:26 PM
    tsitaat Hendriku kommentaarist:

    … sest austust väärivad need, kes ikka püüavad südamest täita reegleid, soovivad olla korralikud õhuliiklejad ning meelega ei vilista reeglitele. Minu teada neid era- ja harrastuspilootide seas pole, …

    mõnikord võiks oma jutu enne OK klikkimist läbi lugeda

    Rääkides Riidajalt äratulemisest, sain ka palju abistatud. Mul nimelt toimus mitteplaneeritud Viljandi lennuvälja külastus. Viljandi abivalmis mehed lükkasid mu lennuki koguni oma angaari vihma eest varjule!
    2 tunni pärast lendasin edasi ja Türi lähedal, esialgu oli selle asula nimi täpsemalt öeldes “Ma Väga, Väga Loodan, Et See On Türi”, tegelikult see oli ka Türi, valmistusin Tallinn Lähenemisega rääkima. Lähenemine mind ei kuulnud ja peale mitmekordset ta kutsumist lihtsalt ütlesin oma asukoha ja aja Vaidale. Siis teise lennuki piloot, vist Estonian Airi oma, ütles, et ta ütleb edasi mu jutud Lähenemisele, ja ütleski. Pärastpoole sain ise Lähenemisega edasi rääkida.
    Ei peagi alati ootama jääma lennujuhipoolseid hoiatusi, ka üksteist peaks raskemal hetkel abistama.

    Marika, lendaja

    [ Anonüümsed kommentaarid pole lubatud ]

Re: Minu lugu (Skoor: 0)
Külastaja on 08. 28, 2004 – 12:45 AM
See on üks vähestest kordadest, kui mõni lennujuhi poolt kirjutatud raport leiab tervitatavat vastukaja (järelikult on kirjatükk asja ette läinud, sest vaevalt, et sa muidu oleksid teema üles võtnud ja avalikult oma eksimusest rääkinud).
Ka mina olen selle poolt, et iga väikest eksimust ei ole mõtet suure kella külge panna, sest leidub ka teisi võimalusi, kuidas pilooti tema eksimusest teavitada. Samas ei poolda ma arvete klaarimist raadiosides, kuna see oleks lihtsalt eetri risustamine ning segaks nii piloodi, kui ka lennujuhi põhitööd. Loomulikult on lennujuhil võimalus piloodiga hiljem ühendust võtta, kuid need korrad, kus lennuplaanis on ära toodud kapteni nimi koos tel. numbriga, on pigem erandid.
Kõne all olev juhtum on aga kahjuks liig sagedasti juhtuv, et ei või iial teada mitu korda sama lennujuht on pilootide eksimuse kahe silma vahele ning raporti kirjutamata jätnud. Kuna ise olen seotud raportite igakuiste kokkuvõtete tegemisega, siis võin tõesti öelda, et mitmel juhul oleks lennujuht võinud pastaka lauale lebama jätta, samas vaatan torni lennujuhtide märkustelehte ( sinna kirjutatakse kõik vahejuhtumid, mis on vahetuse jooksul toimunud ) ja sealt leiab palju tõsisemaid rikkumisi, mille kohta oleks kohe kindlasti vaja raport kirjutada, aga pole kirjutatud. Lihtsalt on lennujuhid, kes kirjutavad heameelega raporteid ning on neid, kes lihtsalt ei viitsi neid kirjutada, kuna see oleks ju lisakoormus, ülejäänud ( loe: enamus ) TORNI lennujhid teevad oma tööd korralikult ning mina isiklikult ei ole küll täheldanud vaenulikku suhtumist erapilootide vastu, pigem on olnud juhuseid, kus praalitakse liinilenduritega.
Olen ka päri hr. Ü. Salumäega, et piloodi poolset vastukaja lennujuhtide tegevuse kohta võiks olla rohkem.
Ja lõpetuseks küsiks, kas ei ole see lennujuht + piloot = konkurents üks olematu probleem, mis lihtsalt kütab kirgi üles? Minu meelest on meie vaheline suhtlemine korralik, kuid harva toimub üritusi kus lennujuht ja piloot saaksid suud puhtaks rääkida ja midagi uut ning kasulikku kõrva taha panna.

Kõike head soovides,

Marek Jürna,
lennujuht

Re: Minu lugu (Skoor: 1)
HendrikAgur (hendrik@pilots.ee)
on 08. 29, 2004 – 09:32 AM
(Kasutaja info | Saada sõnum) http://www.treklaam.ee
Marek Jürna küsimus, kas piloot + lennujuht = konkurents, on osutunud asjakohaeks. Ja tõesti kas on? Olen ka arvamusel et pole üldse ja suures osas toimibki kõik parimal viisil. Arvestades asjaolu, et õhuliikluses on koos nii süvaprofid kui harrastajad. Mareki sütitatud idee viljaks võiksime korraldada seminari (heaküll kui see seminar liiga akadeemiline tundub, siis palun väga, jututoa) lennujuhtide ja pilootide vahel, kus räägitaksegi selgeks paljud asjad. Arutame seda asja ja ilmselt teeme ära, kõigile huvitav ja kasulik.

Hendrik Agur

ps. Minu rindlause koostamise tehnika võib-olla pole just lihivituimas vormis, kuid vabandan nende ees, kes mu eelmises kommentaaris, mis märkuse pälvis, endid puudutatuna tundsid.
Hendrik Agur

Re: Minu lugu (Skoor: 0)
Külastaja on 08. 31, 2004 – 08:54 AM
Tere,
olen lennanud vähe, natuke vähem kui 150 lennutundi + ca 50 lennutundi kõrvalistmel(mitte lennuõpetajana!) ja leian, et harrastulendurite ja lennujuhtide suhted on pigem heasoovlikud kui probleemsed. Ma ei ole kindel, et meil Eestis eriti tahtlikke lennureeglite rikkujaid on, lennureeglite rikkumisel on tegu siiski hooletuse ja tähelepanematusega. Olen märganud, et tähelepanematust tekib rohkem siis, kui lennukis kaks pilooti, kes head tuttavad ja lisaks lennukijuhtimisele maast ja ilmast räägivad. Teiseks olen märganud, et kui lennujuhile oma kavatsused täpsemalt ära rääkida- leitakse peaaegu alati piloodile sobiv lahendus. Muuga kaudu Ida-Eestisse lennates võib ju alati küsida otseväljumist juba Muuga sadama kohalt. Jagan aga Toomase seisukohta, et lennujuht peaks kindlasti pilooti sellise vea puhul juba eetris parandama. See võtab aega ehk 10 sekundit ja on meie lennutiheduse juures täiesti võimalik. Vaevalt, et keegi lennujuhiga eetris vaidlema hakkab, selleks on meil korralik koolitus ja lennujuhi ametist peame meie, lendajad, väga lugu!
Asjalikku koostööd soovides
Enn Noorkõiv

Re: Re: Minu lugu(Skoor: 0)
Külastaja on 08. 31, 2004 – 05:23 PM
Tegelikult kui Muuga kaudu väljutakse, siis peale seda enam lähialasse tagasi ei siseneta. Kui sisenemine siiski on toimunud, aga muud olulist liiklust pole (miks siis ei olnud lubatud otse oma sihtkohta) võiks lennujuht lihtsalt öelda: “Infoks, et oled tagasi lähialasse sisenenud ilma loata, võta kurss rohkem vasakule või võta ühendust Torniga”. Järele mõeldes, siis seda ei saa öelda mitte Torn vaid juba Lähenemine, sest pärast väljumispunkti teatamist antakse lennuk Tornilt Lähenemisele. Kui muu oluline liiklus on ja tekib oht, siis on lennujuhtidel kindlasti tegutsemise reeglistik olemas ja võib raporti ka kirjutada.
Alati, kui piloodile midagi andeks antakse, võiks raadios ka lühidalt teda informeerida ja pärast lendu võivad nad siis seda olukorda telefoni teel arutada, kui tahavad. Kas telefoninumber on 6258260? Või mõnel heal veebisaidil arutada, kui tahavad.

Mõtlesin järgi, mida mul lennujuhtide töö kohta kurta on. Tuli meelde, et mõnikord ei saa ma nende jutust aru. Tavaliselt on lennujuht rääkinud liiga kiiresti ja halva diktsiooniga. Vastan sellele “ütle uuesti/say again” ja ta kordab oma jutu täpselt samamoodi. Mõnikord on olnud nii, et ma ühest-kahest sõnast ei saa aru. Loen siis muu jutu tagasi ja need sõnad jätan ütlemata lootuses, et ta siis kordab ainult neid sõnu. Ja mõnikord olen vastuseks saanud lennujuhi kutsugi, st õigesti tagasi loetud. Aga seda on juhtunud ikka väga harva.

Meeldivaid minu lende lennujuhtidele ja ka kõigile teistele!
M.

[ Anonüümsed kommentaarid pole lubatud ]

Kommentaarid on suletud.