Lennuvead aidaku meil õppida ja paremaks saada

Postitatud 22.veebruar 2005 | Postitaja Marika Kulmar
Lennuvead aidaku meil õppida ja paremaks saada
Postitaja ToomasUibo on Teisipäev, Veebruar 22, 2005 – 10:10 AM EET,
See oli vist eelmisel teisipäeval, kui mulle helistas üks hea tuttav ja küsis, et mis nüüd siis selle Eesti lennundusega lahti on. Küsisin vastu, et kas midagi on juhtunud? Kergendus oli suur, kui sain teada, et jutt on hoopiski Eesti lennuohutuse aastaaruandest. Huuhh!

Peale aruande läbilugemist polnud kergendusest muidugi midagi järel. Mis puutub intsidentidesse ja õnnetustesse siis need on faktid, must-valgel ja nii lihtsalt on. Kaks hukkunut aastas on selgelt kaks hukkunut liiga palju – sellega on vist kõik nõus. Linnud lendavad seal, kus nad ei tohiks, tehnika jupsib, inimene eksib – need on asjad, mis kaovad ilmselt koos inimeste, lennukite ja lindudega. Vale oleks seda muidugi lihtsalt niisama konstanteerida ja rahulikult edasi toimetada. Igaüks peab sellest aruandest omad järeldused tegema ja püüdma teiste vigadest õppust võtta. Kirjutama sundis mind aga aruandes sisaldunud üleüldine hinnang Eesti eralennundusele.

Mitte ükski lennukool ei tooda roboteid, vaid loodetavasti ikkagi piloote, kes omal käel oleksid suutelised riske maandada ja juba eos ennetada. Riske saab maandada läbi lennureeglite ja seaduste tundmise ning nende järgimise kuid inimene eksib sellele vaatamata. Mind päris jahmatas aruandes olev soovitus, mille kohaselt: “Lennureeglite täitmise ja lennudistsipliini küsimustele tuleks rohkem tähelepanu pöörata juba piloodikoolituse käigus ning kujundada rikkumiste suhtes tauniv hoiak”. See sõna “JUBA” on äkki ikka kogematta sinna sattunud, või mis? See on ju ometi piloodikoolituse üks peamisi ülesandeid. Või ongi asi meil ikka nii hull?

Mida näitab statistika?
Eralendurid saavad aruandes n.ö. pikki päid ja jalgu. Eks hurjutamine tule tihtipeale tervisele kasuks, aga tegelikult ei oska mina küll öelda, kas eelmine aasta oli üle-eelmisest parem või halvem. Ma ei oska ka öelda, kas Eesti eralendurid olid eelmisel aastal distsiplineeritumad kui näiteks 2003. või 2002. aastal. Ma ei oska ka öelda, millised me oleme võrreldes skandinaaviamaade või lõunapoolsete naabritega. Seda pole täna kahjuks kellelgi võimalik öelda, kuna puudub mõõdupuu. Intsidentide, juhtumite ja õnnetuste arv tuleb panna suhtesse lennatud tundidega! Ainult siis on võimalik mõista, milline see olukord tegelikult on. Sellisel juhul näeksime ka, millises suunas me liigume. 2003. aasta aruanne märgib ära 59 juhtumit 38 vastu 2004. aastal. Arv on vähenenud! Selle üle võib rõõmustada, aga siiski ei anna ka see tõest pilti, milline on üldine trend. Tean, et Rootsis näiteks taandatakse kõik õnnetused, juhtumid ja intsidendid 100.000 lennutunni peale. Toon ära mõned arvud:

• 1994 – 2003 oli Rootsi eralennunduses 26,3 lennuõnnetust 100 000 lennutunni kohta.
• Surmaga lõppes eralennunduses 2,3 õnnetust 100.000 lennutunni kohta.
• Samas ajavahemikus on hukkunud eralennunduses aastas keskmiselt 4,2 inimest.
• Liinilendudel on aga lennuõnnetusi 0,36 iga 100.000 lennutunni kohta.
• Hukkunute arv liinilendudel on olnud 0,03 ühikut iga 100.000 lennutunni kohta.

Neid arve vaadates näeb igaüks, et eralendurid on ikka tõelised kamikadzed võrreldes ametilenduritega. Õnnetusi ja hukkunuid on ca 75 !!! korda rohkem kui liinilennunduses. Numbri, 0,03 hukkunut, toob Rootsi liinilennundusele 2001. aasta tragöödia Milano Linate lennuväljal.

Kuhu liiguvad lennutrendid?
Kuidas meie oma tegemisi paremini hinnata saaksime? Ma kahtlustan, et sellist hädavajalikku statistikat pole mitte ühelgi Eesti institutsioonil täna ette näidata. Seetõttu teeksin EEHL-i juhatusele ettepaneku koguda iga aasta vähemalt oma liikmetelt, peale liikmemaksu, ka infot aasta jooksul lennatud lennutundide kohta. See peaks olema igale liikmele lausa kohustuseks. Seda võiks kohaldada juba täna, et 2004. aastast, Eesti eralennunduses, paremat pilti saada. Liidame need tunnid kokku ja saame suhtarvu, mis räägib järgmisel aastal trendide kohta lennudistsipliinis nii mõndagi. Me ei saa lubada endale, et avalikkusele tekib Eesti eralenduritest kuvand kui kõikelubatavuse tundega ülbikutest, kes maksavad trahve ja jätkavad lennunõuete eiramist. Aga just sellistena paistsime me kõik päevalehtede veergudel tehtud lühirefereeringutes. Minu arust on suurem osa eralenduritest EEHL liikmed ja seega on selliste hinnangute andmisel tegu ka hinnangu andmisega Liidule enesele. Inimestel tekib küsimus, et mis kamp see EEHL siis õigupoolest on?
Meie käsutuses pole arve ega fakte, mille põhjal võiksime öelda, kas tegu on õiglase või ebaõiglase hinnanguga. EEHL võiks aga teha päringu majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile või Lennuametile, et saada detailsem ülevaade fikseeritud, kuid aruandes mitte kajastamist leidnud rikkumistest ja juhtumistest (just sealt on välja koorunud üldine hinnang erapilootide kohta). Kui on kasutada rohkelt algmaterjali ja detailsemat infot, siis tekiks eralenduritel võimalus süvitsi nende probleemidega ka tegeleda. Muidu võib juhtuda nii, et kuskil peab keegi mingit toimikut või päevikut ja asjaosalised ei saa ise kunagi teada, mis tegelikkuses ja igapäevaselt toimub. Kui mina poleks oma juhtumit (Vt. artikkel „Minu lugu“) avalikult analüüsinud, poleks keegi ka sellest kunagi teada saanud. Iga selline eksimuse kirjeldamine võib olla teistele heaks õppetunniks. Aga kui me käime ringi ja sosistame üksteise selja taga, siis kaob meil võimalus õppida nendest eksimustest ja neid tulevikus vältida.

Iga viga võib olla väärtus

Selge on see, et eralendureid tuleb järjest rohkem juurde. Lennukeidki tuleb rohkem juurde ja me lendame järjest rohkem ja rohkem. On paratamatu, et ka juhtumite ja intsidentide arv hakkab selles sektoris tõusma. Vaja on aga hoida see pahanduste määr kontrolli all ja püüda seda vähendada. Seetõttu on hädavajalik luua läbipaistev ning selge lennunduse hindamis- ja statistikasüsteem. Loodan väga, et aasta pärast pole kellelgi põhjust enam nii hävitavat hinnangut Eesti eralennundusele anda.
Eralenduritele tuleks rohkem järelkoolitust anda, sest on piloote, kes lendavad siiski suhteliselt vähe. Pooldan igati ka šhokiteraapiat, mistõttu võiksime avaldada kodulehel traagiliste õnnetuste analüüse, et inimesed peaksid igal lennul meeles, kus nad on ja millega tegelevad. Avaldame lennuohutusalaseid materjale ja õpime sellega teiste vigadest! Täpselt nii nagu kogenematust pagarist saab ühel päeval kogenud pagar, saab ka kogenematust lendurist ühel päeval kogenud lendur. Ainult, et lendur peaks muidugi vähem käkke keerama. Saagem siis iga lennuga ikka paremaks!

Ohutut lendamist algaval hooajal!

1 kommentaar

Re: Lennuvead aidaku meil õppida ja paremaks saada (Skoor: 0)
Külastaja on 02. 22, 2005 – 09:11 AM

Jaa, Toomas Uibo kirjutis on küll igati mõtlemapanev. Õieti väga hea! Just mõistlikust aspektist oponeeriv Lennuohutuse aastaaruandele. Ei lahmi aga kutsub järelemõtlemisele ja. Ja juhib võimalikult sõltumatult (kuigi päris sõltumatust ta erapiloodina ei saagi) tähelepanu kokkuvõtte objektiivsusele.

EEHL-il ja ta juhatusel oleks küll järelemõtlemisainest, kuidas ja kas eralendurite mainet oleks vaja parandada ja kui mitte mainet parandada, sest seda asja enese pärast polegi vaja, siis pilootide teadlikkust tõsta küll.

MN

Kommentaarid on suletud.