EESTI ERAPILOOTIDE LIIT

Ma ei tundnud Villet aga olen peale õnnetust kuulnud, et saatuslikuks saanud manööver oli ka varemalt tema repertuaaris. Seekord jäi kiirust ilmselt väheseks. Ma loodan, et Ville ei pahanda, kui toon tema ehk liigset enesekindlust teistele õpetuseks kuigi konkreetse õnnetuse lõplikud põhjused tuvastab juurdlus.
Minu karmikäeline õpetaja Rootsi lennukoolis rääkis mulle kunagi ühe sellise loo. Oli kord PPL kursusel üks pealtnäha tore ning hakkaja noormees ja tundus, et lendamine talle väga meeldib. Ta oli ka väga usin õpilane kuigi vahetundidel koos kursusekaaslastega lennundusteemadel vestlemas teda ei nähtud. Pigem eelistas üksinda olla. Tuli kätte aeg soololendudeks. Peale mitmeid matkalende laekus lennukooli kaebus ühest lähedalasuvast asulast, kus üks väikelennuk olevat nende majade kohal ähvardavalt madalal tiirutanud. Sellise info peale tõusis kooli juhtkond muidugi “tagajalgadele“. Korraldati põhjalik sisejuurdlus ja selle käigus tunnistas too sama noormees oma süü üles. Õpetajad olid kergelt öeldes hämmingus, sest keegi poleks temast seda uskunud. Kahtlustati kõiki peale tema. Reeglid nägid ette, et sellist asja ei andestata ja noormehel paluti koolist lahkuda. Ise oli ta sellest otsusest muidugi väga löödud ja palus jumalakeeli, et ta ikkagi kooli edasi jäetakse. Vandus, et ta enam mitte kunagi nii ei tee jne. Kooli juhtkond, arvestades tema väga head õppeedukust ja muidu korrektsust, andis pika pinnimise peale siiski viimaks alla ja lubas noormehel õpinguid jätkata.
Ühel ilusal kolmapäevasel päeval saabus lõpuks see hetk, kus ta võis uhke tundega Lennuametisse oma litsentsi järele minna. Kaks päeva hiljem reedel, rentis ta lennuki Cessna 150 ja hukkus madallennul selle sama asula juures, kus tema kooliaegne intsidentki aset leidis. Surmalend tomus niivõrd madalal, et lennuki rattad olid takerdunud paarimeetrise kivimüüri taha. Õnneks maa peal keegi viga ei saanud.
Lennuõnnetuste uurimise komisjon sai peale õnnetust signaale ümberkaudsetest küladest, et sarnast lendu olla tehtud nende peade kohal korduvalt. Selgus, et hukkunud noormees oli pea igal soololennul oma pruudi ja sõprade kodukohtadest väga madalalt üle lennanud. Koolini oli jõudnud ainult üks kaebus. Mis me sellest järeldada võime? Mis on selles loos õpetlikku? Selge on see, et siin oli tegu sulaselge kuritahtliku lennureeglite rikkumisega. Ta lendas ainult selleks, et teistele imponeerida. Lennundushuvi oli tagaplaanil. Kas oleks saanud seda ära hoida? Kas lennukooli juhtkond tegi halva otsuse, andes õpilasele veel ühe võimaluse? Kust läheb piir?
Seoses hiljutise Viljandi õnnetusega lugesin Delfi.ee kommentaaridest sarnast lugu. Üks kodanik “ets“ kirjutab seal aastataguse Tapa lennuõnnetuse tagamaade kohta järgmist:

“Mõtlen siinkohal kadnud tulihingelise piloodi Andres Haljase peale, kes hukkus eelmisel aastal 1. mail Tapal. Temaga juhtus nimelt see, mida juba mainisin, nimelt oli tal täitunud 45 lennutundi ja tavaline termikas tiirutamine tükkis igavaks minema ning ta tahtis väga vigurlendu proovida andmata endale aru, et selleks on vaja eraldi koolitust. Loomulikult vaatas klubi juhtkond sellele läbi sõrmede.”

Loo selgroog on sama, mis Rootsis juhtunu puhul. Delfi kommenteerija väitel ei tuntud Tapa klubis väga huvi Andres Haljase rikkumiste vastu. Ülikurb. Sama juttu räägitakse nüüd ka Ville Ilusa klubi kohta. Kui see on tõesti tõsi, siis ütleksin, et peame olema õnnelikud, et meil on ainult 2 hukkunut aastas. Võime ju sundida inimesi uuesti eksameid tegema, kuid suhtumist lendamisse me sellega kahjuks ei muuda. Mõelgem siis igaüks enne juhise kättevõtmist, et kas ma või minu lennukaaslane on ikka 100%-selt ohutuks lennuks valmis.

Mõelgem algaval hooajal enne igat käivitust või lõtku väljavõtmist korraks Andresele, Peedule ja Villele!

Tegusat ja ohutut lennusuve soovides

Toomas Uibo.