Lennuohutusseminarist

Postitatud 20.november 2005 | Postitaja Marika Kulmar
Lennuohutusseminarist
Postitaja VillemAlango on Pühapäev, November 20, 2005 – 08:27 PM EET,

Lõppemas on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt projekttaotluse raames korraldatav sihtotstarbeliselt erapilootidele suunatud lennuohutusseminaride tsükkel, mida korraldab Esimene Aeronautikaklubi.
Osalenud on 32 inimest Tallinnas ja 15 inimest Tartus. Kõik on veel teretulnud 3. detsembril Tallinnasse (teema: standardsed opereerimisprotseduurid, lennueelne ettevalmistus ja läbiviimine) ning 10. detsembril Tartus (teema: lennuõnnetused ja intsidendid ning seadusandlus). Registreerumine ja info: juss@aereonautika.ee
Pildid seminaridelt: K-foto(samast võimalus pilte paberkandjale tellida).

Suured tänud korraldajatele ja teostajatele – tegemist on asjaliku seminaritsükkliga!
Allakirjutanu kommentaari seminari kohta saab lugeda altpoolt.

Järgnevalt minu paratamatult subjektiivne kokkuvõte toimunud
seminaridest – harjutustest. Tore kui teisedki kohalkäinud ka omi arvamusi avaldaksid.

Kõigepealt – programmi ülesehitusest. Copterline’i kontoris peetud ettekanded aitasid vahepealsest mittelendamisest tingitud mõtteloidust maha raputada ja nädal hiljem lennujuhtimiskeskuses peetud tsükli jaoks tekkis parem valmidus. Simulaatortreening pani kogu programmile
mõnusa punkti.

Seminaride suurim väärtus minu jaoks polnud mitte uute asjade
teadasaamine (ehkki neid uusi asju oli ka) kuivõrd just varem omandatu meeldetuletamine. Näiteks uue visuaal-lennukaardi teemal peetud diskussioon sundis mind oma teadmistesahvrit põhjalikult tuulutama ja oh üllatust – kõige rohkem tolmu tuli just sealt, kus arvasin kõik kõige paremas korras olevat – lähiala protseduuride riiulilt näiteks.

Protseduuri-värk ja lennunduse raadioside on tegelikkuses üks
lahutamatu tervik. Ja ehkki me lendajad oleme ju kõvad vennad kõik, istub mõneski meist nende teemade ees umbes samasugune respekt nagu autojuhil liikluseksami ees. Igatahes simulaatortreeningul klapid peas ja mängulennuk pihus läks mul esimesel harjutusel omaenda kutsung meelest ära, etteloetud QNH-st rääkimata – SAY AGAIN! Ausõna, lennukis tunnen ma ennast palju kindlamini… ja samas – millal ma viimati lendasingi?

Peale mäluvärskenduse parandas see loengute ja arutelude jada ka natuke igaühe võimet puude tagant metsa näha – on ju nii, et õpingute alguses ja enne esimesi eksameid muretseme rohkem detailide – protseduuride ja standardfraseoloogia üle, süvenemata kuigivõrd sellesse, miks need asjad just sellised peavad olema. Vanade teemade ülekäimine koos väikese pilguheiduga lennujuhtimise köögipoolele aitasid vast igaüht siingi natuke edasi.

No ja loomulikult oli üht-teist uut ka – näiteks millal tasub
helistada torni vahetuse vanemale ja millal briifingusse ja mis
numbril? 😉 Kes kohal käisid, need teavad nüüd.

Villem Alango, erapiloot

Kommentaarid on suletud.