Üks naljakas seletuskiri

Postitatud 9.jaanuar 2007 | Postitaja Marika Kulmar
Üks naljakas seletuskiri
Postitaja marikak on Teisipäev, Jaanuar 09, 2007 – 05:07 PM EET,
Selle inglisekeelse naljaka lennundusteemalise loo leiab paljudest kohtadest – Google otsing; mina tõlkisin lehelt http://www.pilotfriend.com/humour/jokes/av_jokes.htm.Austatud härrad, Mul paluti teha kirjalik seletuskiri nende sündmuste kohta, mis juhtusid eile. Kõigepealt ma soovin tänada väga lahket lennuameti meest, kes võttis mu lennuõpilase litsentsi ja ütles, et ma ei vaja seda enam. Ma eeldan, et see tähendab, et te annate mulle päris piloodi litsentsi. Te peaks seda lennuameti meest lähemalt jälgima. Kui ma talle selle järgneva jutu olin ära rääkinud, näis ta üsna närviline ja ta käsi värises. Nüüd siis sellest, mis juhtus.

Ilm on olnud üsna halb sellest ajast saadik, kui eelmisel nädalal lendasin esimest korda soolot. Aga eile ma ei lasknud madalatel pilvedel ja vihmasajul takistada mul saamast järjekordset toredat elamust lennukit juhtimas. Ma olin oma seniste saavutuste üle uhke ja kutsusin oma naabri endaga kaasa lendama, sest plaanisin minna Sun Citysse, kus teadsin ühte head restorani, kus pakutakse biifsteeki ja Windhoek õlut. Teel Lanseriasse (lennujaama) oli mu naaber natuke murelik ilma pärast, aga ma rahustasin teda ja rääkisin talle eesootavatest biifsteegist ja õllest ning ta näis juba rõõmsam.

Kui jõudsime lennujaama, siis vihmasadu lõppes, mida ma juba teadsin meteoroloogia tundidest. Maas olid näha ainult mõned raheterad.

Ma kontrollisin ilmateateid ja mulle kinnitati, et ilm on kindel instrumentaallennu ilm. Mul oli väga hea meel. Aga kui ma rääkisin lennuklubiga, siis sain teada, et see lennuk, mida tavaliselt kasutan, Piper J4 Cub, on parajasti hoolduses. Te võite ette kujutada mu pettumust.

Just siis, üks sõbralik tark lennukitehnik pani ette, et ma kasutaks mõnda teist lennukit, mida ma kohe märkasin, sest see oli väga läikiv ja temaga näis lihtsam lennata. Ma arvan, et seda lennukit nimetati Aztec C, mis samuti on Piper. Tal küll polnud sabaratast, aga ma ei ütelnud midagi, sest mul oli kiire. Ah jaa, sellel lennukil oli ka tagavara mootor mingil põhjusel.

Me ronisime naabriga sisse ja ma hakkasin otsima käivitamise lülitit. Nüüd ma ei taha endale pahandusi kaela, aga ei pea otsima käsiraamatut, et kõigest teada saada, kuidas lennukit tööle panna. See on naeruväärne, ma pole kunagi varem näinud nii palju numbrikettaid, osuteid, nuppe, kange ja lüliteid. Nagu me kõik teame, see on lihtsustatud J4 Cub-is. Unustasin mainida, et ma esitasin lennuplaani ja sealsed inimesed olid minu vastu väga lahked. Kui ma ütlesin, et ma lendan Azteciga, siis nad ütlesid mulle, et neile sobib, kui ma lähen otse mööda lennutrassi, mis on minu arvates mingit sorti supermaantee. Need inimesed väärivad tõesti tunnustust. Nad rääkisid mulle ka palju teisi asju, aga kellelegi ei jää meelde kõik detailid.

Start oli minu elu parim ja ma lahkusin lennuväljaringilt korralikult, täpselt nii, nagu raamatus kirjutatakse, et teha tuleb. Lanseria torni lennujuht andis korralduse võtta ühendust Johannesburgi Radariga, aga see näis rumal, sest ma teadsin, kus ma olen ja kuhu lähen. Seal pidi kindlasti olema mingi hädaolukord, sest järsku hakkasid kõik lennufirmade piloodid raadios karjuma ühel ja samal ajal ning tegid nii suurt lärmi, et ma lülitasin raadio välja. Teie mõtleksite ka, et kõik need professionaalid peaksid olema paremini välja õpetatud.

Siis ma tõusin kõrgemale, väikestesse paksudesse cumulus tüüpi pilvedesse 300 jala kõrgusel, aga kuna maantee oli otse minu all ja ma teadsin, et see viib Sun Citysse, kus meid ootavad õhtusöök ja joogid, lendasin ma nende pilvede sisse. Pealegi selleks ajaks oli sadu juba nii tugev, et üritada maapinda vaadata on tõesti ajaraiskamine. Sain aru, et see oli halb tegu. Mu naaber tahtis kahtlemata näha vaateid, eriti Magaliseburgi, aga igaüks peab mõnikord pettuma ja meie, piloodid peame sellega leppima, eks ju?

Lend oli üsna rahulik ja väljas polnud midagi vaadata, välja arvatud jää, mis tekkis siia ja sinna, aga eriti esiklaasile. Ma ütleksin, et juhtisin lennukit päris hästi piloodi kohta, kellel on ainult 10 lennutundi. Minu arvuti ja pliiatsid kukkusid mingil hetkel pluusi rinnataskust välja, aga seda ikka juhtub, olen kuulnud. Ma ei loodagi, et te seda usute, aga ma mõtlesin, et on huvitav, kui mu naaber neid otsiks, aga ta vaatas oma klaasistunud silmadega ainult otse enda ette. Ma arvan, et ta lihtsalt kartis kõrgust, nagu paljud mittepiloodid.

Muide, kõrgusmõõtjal oli midagi viga – ta näit kõikus väga palju ja kogu aeg. Lõpuks ma otsustasin, et oleme lennanud piisavalt kaua, sest oma olin selle välja arvutanud oma arvutiga. Ma tunnen arvuteid hästi, aga seekord pidi midagi minema valesti, sest kui me laskusime, et Pilanesburgi lennujaama näha, polnud seal midagi peale mägede. Need ilmaennustajad eksisid ka. Ilm oli halb, pilve alumine piir umbes 100 jalga. Sa ei saa usaldada lennunduses kedagi peale iseenda, eksju? Seal paigas oli isegi äikesetorm koos juhuslike välgusähvatustega.

Ma otsustasin, et mu naaber peaks nägema, kui ilus on vaadata neid välgusähvatusi, mis muutsid udu kollaseks, aga ma arvan, et ta magas oma kõrgusehirmust ülesaamiseks ja ma ei tahtnud teda äratada.

Just siis juhtus hädaolukord – mootor jäi seisma. Ma eriti ei muretsenud, sest ma olin lugenud käsiraamatut ja teadsin, kus teine käivituslüliti asus. Lihtsalt käivitasin teise mootori ja lendasin edasi. Kahe mootori omamine parandab tõesti ohutust – kui üks seisma jääb, on teine kohe valmis käivituma. Võibolla kõikidel lennukitel võiks olla 2 mootorit. Te võiksite selle üle mõelda.

Lennuki kaptenina võtsin ma oma kohustusi väga tõsiselt. Oli selge, et ma pean laskuma madalamale ja jälgima teraselt sellist halba ilma. Olin rõõmus, et mu naaber magas, sest pilvede all oli üsna pime ja kui poleks olnud välgusähvatusi, oleks olnud väga raske navigeerida. Peale selle oli väga raske lugeda teeviitu läbi esiklaasile tekkinud jää. Mitmed autod sõitsid teelt välja, kui me neist üle lendasime, ja nüüd ma saan aru, miks lendamine on ohutum kui autoga sõitmine.

Pika jutu asemel lühemalt öeldes, lõpuks ma märkasin ühte lennujaama, ja kuna me olime õhtusöögile niikuinii hiljaks jäänud, otsustasin maanduda seal. See oli sõjaväebaas, nii et ma teadsin, et rada on piisavalt pikk ja otsustades lennujuhtimistorni lähedal oleva värvilise ilutulestiku järgi, oleme väga teretulnud. Keegi on kunagi öelnud mulle, et ma pean alati rääkima nende sõjaväelastega rahvusvahelisel hädasagedusel ja ma proovisin seda, aga te ei usu, mida ma sealt kuulsin. Sõjaväes peab olema kord majas ja maksumaksjana soovin esitada selle kohta kaebuse.

Ilmselt nad ootasid kedagi maanduma, sest küsisid pidevalt kellegi rumala kohta seal udu sees. Ma tahtsin olla abivalmis ja nii ma maandusin ruleerimisteel, et ei segaks seda teist, kes vajas rada rohkem.

Palju inimesi jooksis välja ja lehvitas meile. Oli üsna ilmne, et nad pole Aztec C-d kunagi varem näinud. Üks inimene, mingi päris halvas tujus kindral, oli millegi peale väga pahane. Ma proovisin talle mõistlikult selgitada, et ma ei teadnud, et lennujuht kirus seda teist rumalat, aga kindrali nägu oli nii punane, et tal on kindlasti alkoholiprobleem. Siis kuulsin, et me oleme jõudnud Hoedspruit õhujõudude baasi – vaata, milline õnn!

See ongi kõik. Ma rentisin auto ja sõitsin Hoedspruitist koju, sest ilm läks tõeliselt halvaks, aga mu naaber jäi sinna haiglasse. Ta ei saa praegu seletuskirja teha, sest ta pole veel ärganud. Vaeseke, tal on kindlasti gripp või midagi.

Andke teada, kui midagi veel vajate ja palun saatke mu uus litsents näidatud aadressile.

Lugupidamisega,

0 kommentaari

Kommentaarid on suletud.