Ühe mehe lendamise lugu 1

Postitatud 2.mai 2007 | Postitaja Marika Kulmar
Ühe mehe lendamise lugu
Postitaja TiitKirsipuu on Kolmapäev, Mai 02, 2007 – 10:07 PM EET,
Eestis esimese lendava motodeltaplaani ehitanud mehe vaated ajas elule, lennundusele ja sündmustes osalenud inimestele.

Aeg ja asetleidnud sündmused sunnivad mind kirjutama, et mitte heietama hakata, kust on pärit minu kiindumus lennunduse vastu, siis sellest on kirjutatud ENSV-aegses “Pärnu Kommunistis” ja “Noorte Hääles” ja teise Eesti Vabariigi aegses “Päevalehes”. Olen osalenud Jaan Rõõmussaare telesaates “Tahaks lennata”.

Olen pea aasta aja jooksul kaotanud kolm kallist inimest: fantastilise Olav Neulandi, hea naabrimehe ja traagiliselt hukkunud venna. Keegi ei tea, kui palju on meile siin viie meele maailmas aega antud, hämmastab vaid, kui õrn võib inimelu olla. Usun, et meie maailm on kellegi poolt loodud. Darvinism on puhas väljamõeldis, mida teatud ajahetkel inimkonnal hädasti vaja oli ja mis kokkuvõtteks kaob aegade hämarusse kui vananenud teooria. Näiteks Rootsi koolides darvinismi ei õpetata, sama teema puudutab ka Maa ajalugu. See on hoopis teistsugune, kui meile koolis õpetati ja praegugi veel õpetatakse.

Pioneerieas ehitasin valmis kaks mudellennukit, üks neist pidi olema mootoriga. Mootorit ei olnud saada ja nii ta jäigi seisma ilma mootorita. Tehnikumis käies ehitasin ornitopterit. Kord Tehnikumi raamatukogus žurnaali sirvides nägin iseäralikku lennuaparaati, mis oli välja töötatud USA-s ja ettenähtud “Bowingute” meeskonnaliikmete päästmiseks. See masin pakkus mulle tohutut huvi. Pärastpoole selgus, et töötati välja ka reaktiivmootoriga variante hävituslennukite pilootide päästmiseks. Peale katapulteerumist võis piloot lennata veel ca 80 km.

Tõsiselt alustasin 1975. aastal s.o. peale sõjaväge. Katsetasin mitme erineva lennumasina tüübiga – autožiiro, konvertoplaan ja motodeltaplaan. Peale jäi motodeltaplaan oma valmistamise lihtsuse, suhtelise odavuse, kiire kokku- ja lahtimonteerimise ja heade lennuomaduste poolest.

1978. aastal sooritasin esimese hüppe õhku. See oli ohtlik. Masina stardikiiruseks kujunes 90 km/h. Tiivajoonised sain ”Noorest Tehnikust”. See oli NSVLiidus avaldatud esimene joonis Rogallo tiivast. Tiib õmmeldi valmis Pirita Jahtklubis hr. Kumari poolt. Muide, Kumari oli hästi tore ja mõnus mees. Veel teisegi tiiva õmbles mulle hr. Kumari.

1984. aastal kippus masin juba lendama. Lennuelemendid olid järgmised: otselend, sikk-sakk lend ja ringilend. Pärastpoole tulid juba marsruutlennud. Tõusid lennukõrgusele ja läksid punktist A punkti B. Mõnikord ka maandusin võõrastes paikades. Noortele pilootidele ütlen, et õppige kiiresti ära ilma mootorita maandumine, sest ei või kunagi teada, millal mootor mingil põhjusel seiskub. Lihtsa lendamise sain selgeks 15 minutiga, st. sooritada lend ja tuua masin tervelt maapinnale tagasi. Keerulisemad lennuelemendid, täpsus- ja vigurlend tulid aja jooksul. Kui tahate kaifida, pange vigurlendu, aga arvestage lennuaparaadi võimalusi.

Purilennu raamatu oli ma poisieas paar korda läbi lugenud. Meelde on jäänud purilennukid “Blanik”, “KAI-12” ja eriti “Muhha-100” – ilus masin. Vaatasin neid inimesi seal piltide peal ja nad tundusid mulle nii erilistena, nii õnnelike inimestena.
Kogusin kõiksugu teavet ja fakte lennumasinate, pilootide, konstruktorite ja lennundusajaloo kohta. Pea igal aastal ehitasin uue masina, parema kui eelmise. Hakkasin mõistma nende hingeelu, millised sõlmed on elutähtsad, millised vähem. Kõike kogetut rakendasin.

Asi läks isegi nii kaugele, et tungisime Pärnu sõjaväe lennuväljale koos sõbrapoisi Kera Margusega, mis lõppes meie arreteerimisega ja miilitsa vangikongis istumisega. Pärastpoole kasutades ära tekkinud tutvusi külastasime lennuvälja legaalselt ja mis seal salata, viina eest sai ladudest toredaid polte, mutreid, lendurimütse, lüliteid, duralumiiniumi, trosse jms.

Tegelikult on igal pool midagi head, see tuleb avastada ja vastu võtta. Muide, minu uue masina küljes on vene lennuki terast ja duralumiiniumi. Arvatavasti on venelased aerodünaamika vallas veel praegugi läänest ees.

Räägiks siis ka mõne sõna harrastuspiloodi tunnistustest. Eks ENSV ajal toimusid ka lennundushuviliste kontaktid. Minu naabrimees hr. Arvi Raba, olles ajalehe “Pärnu Kommunist” korrespondentliige, avaldas seal ühe minu lennuaparaadi pildi, mis oli võetud Avaste lennuväljal. Mõni aeg pärast seda kohtusin kahe noormehega. Üks neist oli Tali Tõnu ja teine tema sõber Meelis Luik. Tutvumine nende noormeestega viis mind Tallinna deltaplaneristide klubisse “TOKSLA”. Seal kohtusin ma hr. Hillar Lingi ja hr. Viktor Beloviga. Hillar Link oligi see õnneliku näoga inimene raamatust “Purilend”.

Nüüd hakkas Hillar Link kandma hoolt selle eest, et meie, eestlased saaksime ka paberitega pilootideks. Link oli juba loonud kommertslennuklubi “Aeroco”, mille egiidi all Tartu Lennuklubis toimusid teoreetilised õppused. Lennufirma “Air Livonia” juht Ants Aringo oli ka nende meeste hulgas. Praktiline lennuväljaõpe viidi läbi Ridali lennuväljal. Taotleda sai nii mootorlennuki kui motodelta lube. Olime Ants Tauliga vist ainukesed, kes taotlesid motodelta lube. Ülejäänud mehed õppisid lendama “Wilgadega”.

Kord võttis Hillar Link mind koos omakandi mehega Margus Keraga ühele lennule kaasa. See juhtus vahetult enne minu planeeritud motodelta lendu. Lend kulges Ridali lennuväljalt Leevi kohale ja tagasi. Nagu me kõik teame, on “Wilgad” varustatud paarisjuhtimisseadmetega. Pedaalid ja iste said enne lendu parajaks reguleeritud. Lend algas. Tagasiteel juhtisin masinat juba mina. See polnud sugugi raske. Eriti meeldis mulle veel aviohorisont – see, mis näitab masina asendit horisondi suhtes ruumis. Maandumise viis läbi Hillar Link. Tagatiivad välja ja laskumine vajumiskiirusega 5 m/s. Maandumise sooritus oli laitmatu. Võib ette kujutada, et Hillar Lingile oli see nagu nina nuuskamine.

Tegelikult oli Link huvitatud ka motodeltadest. Ridali lennuväljal proovis ta ka tallinlase Jüri Iva motodeltat. Kui viibisime Krimmis Planerskoes, siis lendas Link tavadeltaga ja üpris edukalt. Nendel kursustel osales ka minu vana sõber pärnakas Mati Koikson. Kujutage ette, et te sooritate oma esimese iseseisva lennu mootorlennukiga. Mati masin maandus, mootor seiskus ja Mati tuli kabiinist välja, pea higine otsas ja nägu naerul.

Muide, Mati ja Riia noormees Knjazer said hakkama järgmise asjaga: nad ehitasid ühe talve jooksul Pärnu Linakombinaadis Knjazeri hangitud jooniste järgi Ameerika “Quiksilveri” prototüübi. Erandiks oli mootor, mis oli “vene Jupiteri” oma. Kui hästi see masin lendas, tema lendu demonstreerisid nii Hillar Link kui Mati ja nüüdseks Venemaale elama asunud Vladislav Petrov.

Quiksilveri saatus kujunes järgmiseks: 1989. aastal 23.08 avati Tallinnas Pirita tee ääres mälestusmärk prantslasest langevarjurile Charles Lerouxile. Ühtlasi tähistas see saja aasta möödumist eesti lennunduses. Muide, Leroux oli USA presidendi Abraham Lincolni õepoeg. Mälestusmärgi avamine oli pidulik, seotud õhuparaadiga, kui nii võib öelda. Hillar Link piloteeris seal Quicksilverit. Kui lennumasin oli startinud ja tõusnud 12-15m kõrgusele, tuhises temast üle “AN-2”. Mida võib teha sinust ülekihutav 1000-hobujõuline mootor, millise mässava keerisjälje see maha jätab? Teisisõnu Quiksilver paisati ülevalt alla vastu maad puruks ja Link pidi tükk aega haiglas lamama. Mismoodi sellisel organiseeritud üritusel juhtuvad säärased asjad, kus peaks valitsema ülim distsipliin või oli siin jällegi mängus kellegi karvane käsi? See küsimus jääbki õhku rippuma ja Matist on kahju. Armastusega ehitatud masinast olid järel vaid rusud ja midagi murdus ka Matis pooleks.

Eks igal lennuväljal juhtub ka äpardusi. “Wilgal” purunes maandumisel telik, võibolla ka rohkem. “Wilgat” piloteeris grupikaaslaste poolt KGB-st kutsutud mees. Ju siis oli põhjust. Kogu sellest värgist tuli aga suur jama. Seetõttu viibis rohkem kui aasta meile pilooditunnistuste kätteandmine. Vahel ma mõtlen, kui sarnased võisid olla Link ja Neuland oma organiseerimisvõime ja isegi välimuse poolest, nüüd juba legendaarsed mehed mõlemad.

Pilooditunnistused anti meile kätte Tallinnas. Toimus kena, pidulik koosviibimine vanalinnas (26.jaanuar, 1991). Saime need tunnistused koos käepigistusega NSVL kosmonaudi Igor Volki poolt. Sel ajal oli ta nimelt NSVL Huvilennunduse Föderatsiooni esimees.

Viljandi lennunäitusel kohtasin Ants Tauli. Ta oli oma motodelta valmis saanud ja isegi Lennuametis ära käinud, seda siis selles mõttes, et vahetada välja oma NSVL pilooditunnistus Eesti piloodi sertifikaadi vastu. Otsustasin kasutada sama varianti. Enda kahjuks pean ütlema, et ei teinud seda koheselt. Vaatame, mis edasi sai. Lennuamet paiknes tol ajal Tallinna lennuvälja kõrval ja pukis oli Jüri Loo nimeline mees. Jüri Loo hakkas minult nõudma eksamitulemuste protokolli, vaatamata sellele, et näitasin talle ette pilooditunnistuse. Kõige tipuks hakati mind ähvardama ja lubati politsei kraesse saata. Vaatasin, et selle ametniku hingega pole mul mingit asja ajada ja tulin tulema. Lendamist ma loomulikult pooleli ei jätnud.

Ühel Pärnu lennunäitusel kohtasin ma jälle Jüri Lood. Nägin, et mees käib ringi ja vehib kätega, nagu tahaks Karlssoni moodi õhku tõusta. Asja lähemalt uurima hakates selgus midagi väga kurioosset. Jüri Loo süüdistas Taani purilendureid purjus peaga lendamises, mida taanlased väga pahaks panid. Asjale pani punkti politsei ekspertiis, mille taani lendurid välja kutsusid. Ekspertiis tuvastas, et hoopis Jüri Loo oli purjus. Asjast tõusis paksu pahandust ja mees kõrvaldati oma ametist.

Kõik autod ei ole head, mis sõidavad. Kõik lennukid ei ole head, mis lendavad. Ja kõik inimesed ei ole head, kes lendavad.

Räägiks siis natuke ka deltatiivast. Võibolla tunti deltatiiba juba geniaalse Leonardo da Vinci aegadest. Tema märkmetes see ei kajastu, aga me ei tea, mida ta mõtles või on mõned märkmed läinud kaotsi. Keegi ei tea seda täpselt. Delta tähendab tiiva kolmnurkset kuju ja on lennunduses kasutuses olev termin. Taolist tiiba kasutavad paljude maade reaktiivhävituslennukid. Kui lennuk kasutab manööverdamiseks aerodünaamilisi tüüre, siis motodeltat juhitakse raskuskeskme nihutamise teel, mida piloot viib läbi trapetsi asendit muutes. Piirjooni on nii raske tõmmata deltatiiva ja ka vaidtiiva vahele. Vaidtiibadel puudub vahel isegi kiil. Nii vaidtiib kui deltatiib meenutavad planeerivat nahkhiirt või kotkast, seega sarnaseid paralleele võib tõmmata.

Järgneb…

1 kommentaar

Kommentaarid kuuluvad nende postitajale. Meie sisu eest ei vastuta.

Re: Ühe mehe lendamise lugu (Skoor: 1)
Kaido on 05. 08, 2007 – 04:06 PM
(Kasutaja info | Saada sõnum)
Lahe lugu ja müts maha vanade lennundushuntide ees.

Üks märkus siiski Darvinismi kohta. Evolutsioon on teaduslikult tõestatud fakt ja selle vastu vaielda ei saa. Evolutsiooniteooria on evolutsiooni seletav teooria. Seegi on üsna hästi paigas. Vaesed rootsi koolilapsed kui seal tõesti asi nii hullusti on kui sa kirjutad. Maakera ajalugu on kah laias laastus üsna täpselt paika pandud.

Kommentaarid on suletud.