Ühe mehe lendamise lugu, 4

Postitatud 17.august 2007 | Postitaja Marika Kulmar
Ühe mehe lendamise lugu
Postitaja TiitKirsipuu on Reede, August 17, 2007 – 02:46 PM EET,
Eestis esimese lendava motodeltaplaani ehitanud mehe vaated ajas elule, lennundusele ja sündmustes osalenud inimestele.

4. osa

Räägiksime ka õhuässadest. Kõige paremini tunneme me idanaabri omi, kes said kuulsaks Suure Isamaasõja lahingus. Nendeks on Ivan Kožedub ja Pokrõškin. Mõlemad on kolmekordsed NSV Liidu kangelased, vastavalt 62 ja 59 õhuvõitu.

Olen lugenud mõlema nõukogude õhuässa raamatut. Pokrõškini “Sõjataevas” – realistlikult kirjutatud huvitav raamat. Kožedubi “Ustavus kodumaale” on ideelise kommunisti poolt kirjutatud. Kožedub lendas La-5FN ja La-7-l. Pokrõškin lendas USA P-39 D Aircobral.

Pokrõškinist tean rääkida ühe huvipakkuva loo. Kord ühel sõjalisel nõupidamisel, kus viibois ka Stalin, arutati lahendust vajavaid probleeme. Oma sõnavõtus edastas Pokrõškin informatsiooni hävituslennukite ülevõõpamise koha talvistes lennutingimustes. Ülevõõpamiseks kasutati lupja, mis vähendas masina kiirust ca 20 km tunnis. Kiirus on aga õhulahingus väga oluline tegur. Samuti rääkis ta piloodikabiini klaasidest (kuplitest), millede valmistamiseks kasutati tselluloidi ja mis küllalt kiiresti kaotasid oma läbipaistvuse. Pärast nõupidamist küsis Stalin: “Kes see julge lendur on?” Saanud ammendava vastuse, andis ta käsu koheselt eraldada lennuväele valget värvi maskeeringu jaoks ja asuda kiiresti välja töötama tehnoloogiat lennukiklaasi tootmiseks, nagu on ameeriklastel. Julge pidi Pokrõškin tõesti olema, sest kohtumisel Staliniga ei võinud sa kunagi teada, millise ukse kaudu tuli sul kabinetist väljuda.

Veel on Pokrõskin kirjutanud, et ta laskis mehhaanikutel kõik lennuki pardarelvad viia ühe päästiku alla. “Lähenesin vaenlase masinale 100 m kaugusele ja avasin tule – vaenlase lennuk purunes tükkideks. Nüüd tuli kiiresti eemalduda, et mitte ise mõne lennukirusuga pihta saada.”

Veel kasutati õhulahingutes hundikarjataktikat s.o midagi säärast, mis sarnanes saksa allveelaevnike taktikale. Sakslastel oli vaieldamatult rohkem õhuässasid, mida võib lugeda Luftwaffe õhuässade raamatust. Omavahel kutsuti neid ekspertideks. Tulemuslikum neist oli Hartmann oma 352 õhuvõiduga. Euroopa kohal saavutatud õhevõite peeti hinnatumaks.

Esimeses Eesti Vabariigis tegeleti ka lennukite ehitamisega. Lennuki ehituse eestvedajaks oli Konstantin Post, kes oli seda õppinud Inglismaal. Valmistati ÕGL-tüüpi lennukeid. Peale nende valmisti Õhu- ja Gaasikaitse Liidu töökodades PTO-4-sid. PTO tähendasti Posti, Tooma ja Org (Neudorf). 1939. aastal sai PTO-4 Balti riikide ja Soome lennupäeval parimale originaalkonstruktsioonile määratud preemia.

Oli veel veidi vähem tuntud lennuk PN-3. Väga puhta aerodünaamikaga masin. Teda prooviti vähe nõrgema mootoriga ja kiiruseks saavutati 395 km/h, mis tolle aja kohta oli vaata, et parimaid. Kavatseti ehitada peidetav telik ja tellida võimsaim mootor, kuid alanud sõda tõmbas plaanidele kriipsu peale. Paljude näitajate poolest ületas PN-3 nii nõukogude kui lääne hävitajaid. Peale Eesti okupeerimist nõukogudelaste poolt kadus mainitud lennuk teadmata suunas. Kindlasti said nõukogude hävituslennukite konstruktorid jälle palju targemaks.

Loomulikult ei saa rääkimata jätta Tškalovist, legendaarsest nõukogude katselendurist. Nendel aastatel virvendas Stalini vari kõigi nõukogude inimeste kohal. Venelased avaldasid tõe Tškalovi surma kohta oma lennundusajakirjas “Krõlja Rodini”. Siia kuulub Gorki ja teiste kuulsate ja vähemkuulsate inimeste tapmine, parteikongressid kaasa arvatud. Tškalov oli lendur ja tänu oma vabaduse armastusele ja sõltumatusele sai temast Stalini ohver, sest ta ei suutnud laulda Stalinile kiidulaule.

Talvistes tingimustes toimus lennuki I-180 katselend. Kõik tehti aga selleks, et I-180 mootor seiskuks õhus, lennuplaangi oli vastavalt koostatud. Seejärel olenes kõik juba juhusest… Oli ka NKVD salalaborites valmistatud jahipüssi versioon. Tškalov oli kirglik jahimees, kes vähemalt aastas ühe korra karujahil käis. Lugege…

Tškalovist nüüd ka üks teine lugu. Tškalov soovis oma südamedaamile muljet avaldada ja lendas lennukil ühe Neevalinna silla alt läbi hetkel, kui daam üle silla jalutas. Selle maruvahva julgustüki eest pandi ta peavahti karistust kandma. Parasjagu olid lennuväljal käsil jälle mingi lennuki katsetused. Hakati Tškalovist otsima, oli ta ju imehea lendur, ei saadud nagu ilma temata hakkama. Kõrge ülemus, kuuldes, et Tškalov peavahis istub, käskinud ta jalamaid vabastada ja lennuväele tuua. Muidugi ei pidanud ta enam peavahti tagasi minema.

Veel üks lugu suitsetamisest. Kui Tškalov kuulis, et lendurid tegelikult ei suitsetagi, jättis ta päevapealt suitsetamise maha. Niisugune nagu ta oli – suurepärane lendur ja tore inimene.

Ma poleks nähtavasti sellest kunagi rääkima hakanud, aga eks nad ise alustasid. Ühele meie kirjandusklassikutest kuulub lause “Mis nad siis tulevad meie õuele kaklema”. Eestlasena ei saa ma mööda vaadata Tallinna tänavail toimunud venelaste märatsemisest. Vaadates sündmusi telepildis, ma lausa tardusin, nähes röövleid mõnulemas – poe akendeist sisse ja välja astumas, käed head-paremat täis. Ka tütarlapsed…! Täielikud bandiidid…! Kõlasid hüüded: “Venemaa, fašistid ja kõik on meie oma.” Aastal 1917 tegi Lenin selliste tüüpidega revolutsiooni. Selgunud on isegi, milliste rahasummadega tegemist oli ja kes seisis kogu revolutsioonikampaania ja tsaaririigi kukutamise taga. Loomulikult ei olnud see Uljanov-Lenin, pelgalt marjonett. Hea meel oli näha K-komando tegutsemist, üksust, kes on erakorraliste situatsioonide jaoks välja õpetatud. Selle üksuse juhiks varasematel aegadel oli Lembit Kolk – karate musta vöö omanik. Ta treenis ka minu venda Peep Kirsipuud, kes oli üks Eesti tippkaratekatest ja kaitses Eesti au koondise ridades.

Olen näinud erinevaid teledebatte Tallinna sündmuste kohta, kuid keegi pole püüdnud selgeks rääkida anastajasõduri pronkskuju asukohta Tallinna südalinnas. Tsiviliseeritud rahvastele on ainuomane matta oma hukkunud kalmistule – rahulasse, kus linna elurütm neid ei häiri. Arnold Merigi on välja öelnud rahula variandi. Antud juhul on asi ideoloogias ja kommunismi põlistamise püüdes vallutatud aladel. Need venelased olid vihased seepärast, et neilt võeti õigus pidada Tallinna kesklinnas Eesti vastaseid miitinguid, teha avalikult kommunistlikku propagandat, juua viina, räusata ja vehkida punalippudega, mis on vere ja revolutsiooni värvi. Nendega lehvitamise eest Eesti Vabariigis tuleks vangi panna. Võrdluseks, ENSV-s sini-must-valge lehvitamise eest nii tehtigi. Olen kuulnud ühe eestlasega abielus oleva ja Eesti koolis töötava vene rahvusest naispedagoogi arvamust Tallinna sündmuste kohta: “Eestlased olevat liiga ülbeks muutunud”. Košmaar! Mida siis veel vene õppekeelega ajalootundides õpetatakse? Kas NSVL ajalugu ainult? Mart Laaril on siin ajaloolasena töö tegemata jäänud. Matemaatika on kõikide rahvaste ja universumi jaoks ühesugune, ajalugu seevastu on igal rahval erinev. Need noored venelased peavad Eestit end ajutiselt Venemaast lahti löönud territooriumiks, mis küllap õige varsti emakese Venemaaga jälle ühendatakse. Sealt ka hüüded: “Eestlased on fašistid ja kõik on meie oma!”

Kommentaarid on suletud.