EESTI ERAPILOOTIDE LIIT

Siinkohal aga väike nõuanne, võta seda emotsioonivabalt palun 🙂
Poliitiliselt ei ole korrektne tegelikult tüli üles kiskuda sellisel tasemel.
Selle asemel tuleb ise asju ära teha, sest me tuleme sellisest ühiskonnakorrast ja keskkonnast, mis just ebakompetentsust viljeles ja paljud inimesed on sellest tugevalt mõjutatud ja seda ei saa neile tegelikult pahaks ka panna.

Piloodihakatise ja langevarjurina näen Eesti era ja kerglennunduses samu arenguid, mis oli alates 96 jne… Eesti langevarjunduses.

Meil oli Almavü pärandus koos vananenud koolitusmetoodikaga, ajast ja arust varustusega ja hulgalise poliitilise minevikuga suhete osas langevarjurite vahel.

Ausalt öeldes oli tõeline kadalipp vaja läbi käia, et langevarjuriks saada ja mõned selle ka sel ajal alustades läbi käisid ja vastu pidasid.

Mingil hetkel sai selgeks, et olemasoleva süsteemiga ei pääse kuigi kaugele.

Loodi Eesti Langevarjuklubi, kohandati lääne koolitusmetoodika, soetati tühja kohapealt lääne varustus, alustati kursustega, sõlmiti suhtes Soome ja Rootsi langevarjuritega, loodi head/tihedad hüppevõimalused, alustati langevarjuklubide vahelise koostööga, käidi läänes kogemusi korjamas, osaleti rahvusvahelistes abiprogrammides, mille tulemusena on täna Eestis rahvusvahelisel tasemel kohtunik, pädevad instruktorid, head varustuse asjatundjad, eri alade treenerid, tandeminstruktorid. Töötati välja langevarjueeskirjad, mille MKM ja lennuamet oma vastutusalast välja lükkasid kahjuks küll. Pandi õlg alla Eesti lennuspordiföderatsiooni tegevusele ja moodustati langevarjundust reguleeriv komitee ja korrastati selle tööpõhimõtted.

Mitme sõnaga… tehti asju ära, hoolimata sellest, et kedagi ei huvitanud, riigi poolt oli tendents asju ära keelata, puudus kompetents ja minevik oli koormaks kaelas.

Lisaks veel rahvuslik uhkus ja egoprobleemid, mis on takistanud klubide vahelist koostööd. Aga tänaseks on ka need lahenenud enamjaolt ja langevarjurid hüppavad koos ja tihti oma kehtestatud reegleid järgides.

Kahjuks on siiski langevarjunduses olnud 4 fataalset ja mitu tõstist õnnetust viimase 2 aasta jooksul, mis näitab, et me ei ole saanud kõiki kaasatud ja tehtud töö viljad ei ole jõudnud iga viimasegi langevarjurini, ehk meil on veel palju teha.

See ei ole nüüd mõeldud siin mingi üleoleva suhtumise tõestuseks, vaid pigem näitena sellest, et probleemidest rääkimisele ja kurtmisele lisaks on veel teinegi võimalus – teha asju.
See on juba realiseerunud EEHLi loomise näol ja selle lühikese eksisteerimise ajal on juba palju toimunud ja olen kindel, et Eesti era ja kerglennundus on liikumas parema tuleviku poole.

Seega palun mitte võtta ülalmainitut näpuga näitamisena või muidu negatiivselt, vaid anda endale aru, et tegelikult oleme meie tänastes tingimustes need, kes peavad selle noores riigis ära tegema asju, mida tuleviku lendajad iseenesest mõistetavaks peavad.

Ehk siis lühidalt:
Lennuametis on vaja leida inimene/roll, kes tegeleb Ultralightidega ja omandab valdkonna kogemuse teeb tarku ja läbimõeldud otsuseid ja loob vajaliku protseduurilise keskkonna, et lendamine ka sellisel masinal ja moel oleks võimalik.

Harrastuslendamine peaks kuuluma Eesti Lennuspordi föderatsiooni pädevusse aga selleks tuleb luua ELF’le juriidiline pädevus ja riiklik ülesanne ning finantseerimine. Näidet pole vaja kaugelt otsida, 80km kaugusel on need asjad paigas ja pole mõtet ise siin jalgratast leiutada.

Nendest asjadest peab rääkima kultuuri ja MKM ministeeriumi tasemel niikaua kuni see saab seal selgeks ja asjad hakkavad liikuma.

Tiit Paananen
parasiil@skydive.ee
050 36333