Minu esimene …

Postitatud 28.september 2003 | Postitaja Marika Kulmar
Minu esimene …
Postitaja Orebi on Pühapäev, September 28, 2003 – 07:09 PM EET,
Pärast pikka kauplemist lennukooli ülemaga, istun esimest korda MIG-25 toolile. Tahan astuda sammu kaugemale senisest lennundusest. Ikkagi kuulus venelaste sõjalennuk ja ka välismaa luurele suurt huvi pakkunud.
Kõrvaklappides kooli ülema isalik hääl, alustan ruleerimist. Väriseva häälega küsin stardiloa nii, nagu see käib. Teate ju minust seda paremini. Enamjaolt olete vanad lendurid. Kindlasti on teil palju lennutunde, rohkem kui minul.
Jutustan teile parem lennukist, millel ma lendasin ja tema ühest piloodist.

…Kaug- Ida lennuväljale tuleb täiendus. Noored, täkku täis ohvitserid. Omavahelises vestluses ikka peamine jutt naistest. No näiteks nii: Millele mõtleb lendur, vaadates ruleerimisraja ääres telliskivi? Naistest. Aga miks mõtleb lendurpoiss naistest, vaadates nõukogude sõjaväes telliskivi? Vastus on lihtne. Lendur mõtleb alati naistest! Ja kõike seda värvikalt kajastamas need mahlakad „matid“ ja sinna juurde kuuluv vene suurkoloriidi sõnapruuk.
Üks neist, Bilenko on veidi tagasihoidlikum. Küllap teisest perekonnast. Vähemalt mitte elukutselise sõjaväelase omast.
Pole tema teenistuski siin päris meelakkumine. Kodused küll kirjutavad ja ka tema neile vastu, kuid puhkusele ei sõida. Ja nii juba teist aastat.
Lende pole piiri ääres palju. Liiatigi veel tema ülisalajasel Migil. Iga seni tehtud väljalend on nagu kadalipu läbimine. Esimesena loputab ajusid „osobist“ ja õhuäss saab teada, kui tähtis on sotsialismileeri kaitsmine vastikute ameeriklaste ja NATO eest. Ja seda juba mitmendat, mitmendat korda. Hakkab lõpuks see poliitõpiku tekst päris pähe kuluma. Ka iseõppe ajal on kohustus seda piiblit lugeda.
Vabal ajal käib ohvitser Bilenko linnaloal, nagu tavasoldat. Selles väeosas on juba selline kord. Ja kõik selle ühe, tema ülisalajase lennuki pärast.
Bilenkol on ka oma Dusjake, kellega ta vabal ajal armatseb. Naisevõtmisjuttudest hoiab niipalju eemale kui suudab. Iga linnaskäigu järel kirjutab poiss vastuluure osakonnale seletuskirju, kus kõik sõnasõnalt üleval peab olema. Dusjake jälle kurdab, et ka tema peab kogu aeg mingitele arusaamatutele küsimustele vastama. Niisiis, lisaks kommunistlikule sõjasaladusele on nüüd neil kahel ka veel oma saladus. Nad on luure objektid.
Aga mis teha, see on vene värk.
Järgmine väljalend on samuti tavarutiinne. Tõusuraja lõpus kostuvad kõrvaklappides kauaoodatud „köhatused“ ja Bilenko nägu lööb särama. Vaat seda nüüd küll väeosa luurepoisid ei näe ega mõista. Ja vaevalt nad enne lindi ülekuulamist ka midagi taipavad. Kui üldse taipavad. Aga mis tähtsus sellel enam on. Nüüd läheb lahti. Ligi kaks aastat tuli oodata.
Kütust võttis Bilenko pisut rohkem, kui ülesanne nõuab. Nii on ta ka igal varasemal lennul teinud ja see on ka läbi läinud. Elagu lohakus, lohakus igal silmapilgul, tahaks ta rõõmuga hüüda…
Ettenähtud kõrgus on juba käes, kuid Bilenko jätkab tõusu. Võib ju lennujuhi jaoks ka väike „eksitus“ olla. Enne vast ikka kutsuvad korrale, kui raketi sappa saadavad. Liiga kallis lennumasin, et seda lihtsalt sodiks tulistada. Veelkord „forssaazh“ ja nüüd pikeesse, terava kreeniga siseneb lennumasin Jaapani õhuruumi ja ülejäänu on juba veidi lihtsam. Seekord pisut pikem pilk seljataha ja hoobilt kohe maandumisrajale, „võõra“ riigi lennuväljale. Ja nii kindlakäeliselt nagu oleks see oma koduväli.
Rattad maas, langevari välja, hoog maha. Kõik. Ülejäänu pole enam tema asi…

Sellest ülelennust ei kirjutatud ajalehtedes esialgu mitte midagi. Ei vene, ei NATO poolel.
Algasid läbirääkimised masina tagastamiseks. Loomulikult võeti see vastaspoolel
pulkadeks lahti ja hiljem antigi tagasi.
Milles asi? Huvi oli MIG- 25 mootorilabade vastu. Venelastel oli kasutusel mingi eriline
ja senitundmatu metallisulam. Nüüd juba tuntud. Neile, kellele vaja…
Kurvem tõde paljastus hiljem. Nimelt oli õige Bilenko juba enne väeosasse saabumist „ära vahetatud“ Nii, nagu see „matrjoshka“, mis oma kõhust teisi samasuguseid tiblakesi väljastab.
Kui mõlema mehe fotosid võrreldi, oli sarnasus küllaltki suur. Muidugi oli Bilenkole Jaapani poole lennuväli varem hästi selgeks õpetatud ja ooteringi enne maandumist ei kasutanud. Vene luure kaotus oli tohutult suur. Lisaks ülisalajase lennuki vargusele tuli nüüd kõikidel lennuväljadel välja vahetada oma lennukite tunnuskood.
Ja häbi missugune! Oi kuis lendas päid seal armsas nõukogudemaa lennuväes…

Autorilt:
Sellega see oletatav legend ongi läbi. Tõsilugu siin on minu start Migil, kuid loomulikult toimus see simulaatoril. Ja teoks sai kosmonautide ühes koolituskeskuses, Riia linnas. Kui mälu ei peta, siis vist Alksnise nimelises. Ja simulaatoriks oligi ehitatud seesama Jaapanist tagastatud Bilenko lennuk. Näe õhku enam sellega ei julgetud tõusta.
Sealt Lätimaalt on kuuldud ka see lennulegend. Mine tea, võib-olla oligi kõik nii…

Autor „Orebi“

Kommentaarid on suletud.