Lendur või langevarjur?

Postitatud 6.oktoober 2003 | Postitaja Marika Kulmar
Lendur või langevarjur?
Postitaja 18h on Esmaspäev, Oktoober 06, 2003 – 09:38 PM EET,
Kindlasti on kõik lendurid ja samuti langevarjurid mõelnud, et mis tunne võib küll olla… Tunne kui valitsed masinat, raadiosidet, lennureegleid. Viid kõik 100 väikest asja kokku ja tõused õhku eesmärgiga lennata sihtpunkti. Või hoopis tunne, kui tõukad ennast lennukist eemale ja võid kasutada oma keha lendamiseks ning püüda kinni pinge tipppunkti enne kui avad varju. Kumb on parem, on nad võrreldavad või ehk sama unistuse täitmise eri vormid?

Lendamiseks on tänapäeval palju erinevaid viise. Langevarjundus ilmselt üks lihtsamaid ja odavamaid, erapiloodi koolitus üks raskemaid ja kalleimaid. Raske öelda, kas on rohkem piloodist langevarjureid või langevarjuritest piloote. Varem, kui langevarjuhypped olid klubilenduritele ja purilenduritele kohustuslikud, oli asi selge – kui meeldis, siis oli ka hyppavaid lendureid. Tänapäeval kuuleb järjest rohkem pilootide väiteid, et hüppamine tundub neile väga ohtlik. Samas on teada mitmeid lendureid, kes ka hüppavad.

Omades 18 tundi lennukogemust ja lugematu arv teoorialoenguid ning 662 hypet koos tundidega vabalangemise kogemust püüangi nüüd võrrelda neid omavahel seotud, kuid siiski erinevaid viise lennutada oma maapeal tegusemiseks mõeldud hingehälli.

Keegi on kunagi öeldnud, et kui lennukiga sõit on lendamine, siis paadiga sõit peaks olema ju ujumine!?!? Loogikas näeme kohe suurt viga ja nii see ka on. Olles omandanud kehaga lendamise oskused tunned ennast õhus sama kindlalt nagu ujudes. Samas jällegi olles lennuki pardal ei suuda nimetada seda sõitmiseks, sest tead, kui palju oskusi, ettevalmistust, hoolivust ja tähelepanu nõuab lennukiga lendamine ja kui keegi räägib autoga sõitmisest siis Sinu otsus on kindel! Lennukiga ma ikkagi lendan, mitte ei sõida.

Kes on siis need inimesed, kes meie peade kohal lendavad? Kehaga või lennukiga, ükskõik. Tavaliselt on need inimesed natuke erilised. Langevarjureid loetakse ekstreemsportlasteks ja uuringud on näidanud, et nende ajukeemias on väikseid kõrvalekaldeid, mis teevad nad ohtudele vastuvõtlikumaks ja paremini taluvaks. Piloodid samas on läbinud tohutu teoreetilise ja praktilise treeningu, enne kui nende kätesse usaldab tavaline inimene oma elu. Selge on see, et mõlemad on tõusnud taevasse mingi unistuse täitmiseks, puuduva võime omandamiseks. Mõlemad vaatavad liuglevat kotkast kadedusega. Mõlemad on hingelt romantikud. Mõlemad omavad seda erilist sisemist motivatsiooni viia ennast paikadesse ja olukordadesse, kust neile avaneb erinev vaade maailma asjadele. Nad on loovad inimesed. Kellel avaldub see pillimängu läbi, kes kirjutab luuletusi, kolmas realiseerib oma tehnikahuvi. Kõige üldisemalt võib öelda, et nad on Jumalale lähemal. Nii füüsiliselt igal võimalusel kui ka hingeliselt. Nad teavad mida nad kõige rohkem tahavad ja teevad tööd selle saamiseks. Nad on õnnelikud inimesed.

Paraku on igal reeglil erandeid… On inimesi, kelle motivatsioon tuleneb mujalt. Kelle sundis isa lennukooli, kes püüab matta sisemist kompleksi, osad püüavad jätta mineviku seljataha, mõned näevad lennunuduses maapealse mammona kogumise võimalust. Jääb vaid üle loota, et need inimesed leiavad enda tõelise pale, enne kui juhtub õnnetus või inimene ise ülekantud tähenduses hukkub oma sisemise stressi keeristormis.

Algus. On raske!
Hüpata soovijaid on rohkem kui hüppama jääjaid. Maailmanumbrid räägivad, et 2% hüppama tulnutest jääb selle harrastuse juurde. Areng on aeglane ja ülesanne näib võimatuna. Aga samas kui ära ei proovi, ega ei tea, kas meeldib. Sama on lendamisega. Künnis on kõrgem, eelkõige majanduslikus mõttes ja piloodiks jõuavad vähesed. Pühendumise, hoolsuse ja õppimistahte hulk on meeletu aga aja möödudes kukuvad kõik enne nii kaootiliselt peas liikunud infokillukesed oma paikadesse ja omandad süsteemi ning metoodika, kuidas hakkama saada suure koormusega lennul ja selle ettevalmistamisel.

Et jumalale lähemale jõuda, tuleb tuua ohvreid. Tihti on nendeks inimsuhted, pere, majanduslikud valikud või halvemal juhul ka füüsilised kannatused. Siiski pingutad rohkem, üritad anda endast parima ja see toob tavaliselt kaasa ka edukuse mingis teises valdkonnas. Normaalse maailma ettekirjutatut, vahetad oskuste piires taevaks naudinguks. Kompromisse teed vaid äärmisel vajadusel. Harvad olukorrad ja inimesed mõistavad Sind selle käigus. Samas olles saavutanud lendamise võime, oled paljudele eeskujuks, sind hinnatakse. Edu paradoks!

Hüppaja või piloot on oma tegevuses pidevalt surmaohus. Ainult korralik tehnika, lihvitud oskused ja õnn lahutavad neid kindlast surmast. Oskuste kasvades muutub aga inimene tavaliselt lohakamaks, kaob ohutunne, võetakse rohkem riske. See kogemuse salakaval kõrvalmõju on kindlasti kõiki puudutanud mõnes ohuolukorras. Õppimisvõimeline ja alalhoidlik inimene teeb sellest järeldusi ja pääseb, hoolimatu ja ülbe saab hukka. Seda võib kutsuda looduse valikuks!
Lisaks peab olema kamaluga õnne kaasas. Vaatan imetlusega vanemaid hüppajaid või lendureid, inimesi, kes on suutnud jääda endale ausaks. Ilma selleta oleks vaid 2 rida kirjutatult hauakivil nende kunagise olemasolu tunnistajaks.

Tegelikult on lenduritele ja langevarjuritele kogu protsess sarnane. Enne õhkutõusu vaatab piloot üle lennuki, uurib ilmaolusid, lastib lennuki õieti, planeerib marsuudi, valmistab ette raadioside sisu, kordab üle ohuolukorras tegustemise protseduurid, tangib lennuki, tegeleb paberitööga. Kõik need 100 asja, mis on hädavajalikud turvalise ja plaanipärase lennu sooritamiseks jätavad tunde, et tegemist on mingi väga erilise ja keerulisega. Hüppajad tegelikult viivad läbi väga sarnase ettevalmistuse. Organiseerivad lennuki, meeskonna, teised hüppajad, planeerivad kütuse, uurivad ilmaolusid, planeerivad hüppejärjekorra ja väljahüppavahed, kordavad üle hüppa eesmärgid enda jaoks, teevad sooja ja praktiseerivad varuvarjuprotseduure, mõtlevad hüppe algusest peale läbi kuni maandumiseni. Jättes midagi tegemata võib juhtuda õnnetus või läheb asi mõttetult kalliks.

Sellest tuleks kirjutada raamat, ilmselt on neid ka kirjutatud. Siin kirjutatu eesmärk on anda lugejale hetk mõtlemiseks ja võimalus mõistmiseks. Kutsuda üles, heitma kõrvale väljakujunenud väärarusaamad ja aru saama endast ja teistest. Et kõik need tuhanded tõusud, koos lennukis, valitseks sõbralik, austav ja abistav õhkkond.

Kommentaarid on suletud.