Lennujuhilt piloodile

Postitatud 6.september 2004 | Postitaja Marika Kulmar
Lennujuhilt piloodile
Postitaja MarikaKisand on Esmaspäev, September 06, 2004 – 07:38 AM EET,
Lugupeetud Toomas

Lugesin mitu korda Sinu lugu, mõtlesin ja pidasin ka kolleegidega aru, kas ja kuidas vastata. Ma ei taha järgneva jutuga kedagi õigustada ega ole see ka mingi isikliku ebasümpaatia avaldus, sugugi mitte. Igasugune tagasiside lennujuhtide töö kvaliteedi osas, nii positiivne kui ka negatiivne on igati teretulnud.
See, et piloodid on pisut laisad olnud ja mitte kasutanud võimalust tagasisidet anda, ei ole lennujuhtide süü. Lennuliiklusteeninduse AS kodulehel on selleks elektroonilisel kujul ankeet olemas, salastatud pole ka torni ja vanemlennujuhi telefonid ja alati on seda võimalik teha lennuameti kaudu. Lisaks on meie asutuse iga aastaste kliendipäeva eel olnud võimalik ka briifingus täita küsitlusankeete. Miks Sa Toomas neid võimalusi kasutanud pole?

Sellest vanast nõukogudeaegsest dogmast, et iga ettekande pärast kellelgi näpud sahtli vahele pannakse, tuleks küll lahti saada ja ka oma lennuõpilastes suhtumist kasvatada, et probleemidest tuleb avalikult rääkida, selleks, et süsteemi parandada, mitte et karistada kedagi. Usud, või ära usu aga olen istunud ühes lauas koos mehega, kes enda kohta ja omal initsiatiivil ettekannet kirjutas, sest ta teadis, et oli hooletusest reegleid rikkunud. Ja mitte ainult see üks kord.
Veel enne pisut seda traagilist sündmust Peeduga, juhtus temalgi aps, lendas Soomest Eestisse tulles Soome õhuruumis otse keelualast läbi. Lennueelsel ettevalmistusel oli NOTAM selle kohta kuidagi märkamata jäänud. Mittekontrollitavas õhuruumis lendab piloot omal vastutusel ja kui tal tekib kahtlusi, kas mingi ala on aktiivne või mitte, siis AIP-is on kirjas kellelt ta infot saab küsida. Peedu sai teada oma rikkumisest siis, kui lennujuht teavitas teda keelualas lendamisest ja sellest, et on kohustatud ettekande kirjutama. Peedu helistas mulle peale lendu, kurtis, et oli jamaga hakkama saanud ja küsis, et mis ta ise nüüd peaks tegema. Minu vastus oli, et kirjutada omaltpoolt seletuskiri ja saada see lennuametile. Seda ta ka tegi.
Nende 8 aasta jooksul mil lennujuhina olen töötanud ja raadiosidet õpetanud, on loendamatuid kordi mulle helistatud ja küsitud ikka neid samu küsimusi – kas ma tegin õieti.., mis ma oleksin pidanud ütlema.., kuidas ma lennuplaani peaksin kirjutama.., miks lennujuht mulle niisuguse loa andis… jne, jne. Ka see on tagasiside, mis minu kaudu kolleegideni on jõudnud. On olnud nii negatiivset kui positiivset – kuid, kes iganes minu kolleegidest väitega esines, et “.. anname talle andeks, ta ju kõigest piloot..” – ma tunnen piinlikust selle pärast ja loodan siiralt, et see oli vaid pidulauas ja nn heatahtlik töga, mida Sina kahjuks siinkohal lennujuhtide kohta arvamuse kujundamiseks ära kasutasid.
Lihast ja luust oleme me tõesti kõik, ilmeksimatud inimesed tekitaksid vist isegi hirmujudinaid, sest eksimustest ju õpitakse ja seda liigset enesekindlust tundub, et tehtud vigadele osutamine aitabki siluda.
Olin isegi kunagi Kuressaarest välja lendamas ja peale marsruudiloa saamist, rõõmsalt ilma stardiloata rajal gaasi peale panemas. Aitähh inimesele kõrvalistmel, kes mulle õigel ajal märkuse tegi … aga vilets tunne oli ja ausalt öeldes on siiani .. aga see tunne distsiplineerib. Ja apse on ette tulnud teisigi, ka purilendu nende kaheksateistkümne aasta jooksul tehes, aga ma olen püüdnud nendest õppida ja püüdnud ka oma õpilastele oma vigade näidete varal midagi õpetlikku kõrva taha panna.
Lennunduses on ikka kombeks öelda, et “Loll õpib oma vigadest, tark oskab ka teiste vigadest õppida”.
Sa Toomas ära pane pahaks, aga Sinu lugu lugedes, eriti seda osa, mis puudutas marsruute: Kihnu-Tallinn ja Tallinn-Rakvere, tekkis kiusatus Sulle meelde tuletada üht situatsiooni, mis ehk võis põhjustada, selle ilma loata kontrollitavasse õhuruumi sattumise. Olin ise tornis, kui lähenesid Kihnust Tallinnale ja pisut enne lähiala avaldasid soovi muuta lennuplaani, st teha tankimiseks vahemaandumine Tallinnas ja jätkata lendu Rakverre. Ei kuulnud ma kordagi, aga et lähenemises töötav lennujuht oleks öelnud sulle, et lennuplaani muudatus sellisel kujul on vastu võetud. Ja poleks ka mina sellist muudatust raadio teel vastu võtnud, kuna muutusid: lähtelennuväli, väljalennuaeg, sihtlennuväli, marsruut, lennuaeg, kestvus – see oli uus lennuplaan, ei muutunud vaid lennuki kutsung, tüüp ja varustus. Igal juhul, tulles torni sagedusele, ei olnud kordagi juttu lennuplaani muutmisest. Mõne aja pärast küsisid tanklast ruleerimist marsruutlennule Rakverre. Otsisin lennuplaani AFTN-ist ja küsisin kiiresti ka briifingust (lootes, et sa umbes 20 minutit maas veedetud aega kasutasid lennuplaani andmiseks), lennuplaani esitatud ei olnud. Minu küsimusele, et kinnitage, kas on esitatud lennuplaan, vastasid, et jah andsime selle APP lennujuhile. Väike vale vist? Minu nõudmise peale briifingule lennuplaan esitada jõudiski see umbes 5-6 minuti pärast torni (mitte just 60 minutit enne arvestuslikku väljumist nagu reeglid nõuavad). Mis aga lennuplaanis puudus, oli (kivi ka Tallinna briifingu kapsaaeda) marsruut. Kui loed AIP AD 2.4-13 p. 2.22 VFR Protseduurid Tallinna CTR-is”, siis saad teada, et sisenemisel ja väljumisel tuleb lend planeerida läbi vastavate kehtestatud punkide. Nii tuligi mul üle küsida, kas soovid väljuda lähialast Vaida või Muuga kaudu. Vastus oli… Vaida ei ei ikka Muuga jah Muuga kaudu… Nüüd seda kõike meelde tuletades küsiks, ehk oli see lend viletsasti ettevalmistatud? Ehk oli see ka sinu reeglite vastu eksimise üks põhjusi?
Ma ei olnud paraku enam tornis, kui sa väljusid Muugast. Küll aga nägin pisut hiljem oma kolleegi lähenemisest, kes nõutult kukalt sügas ja ütles, et ….kas tõesti peab peale puhkuselt tulekut kohe ettekannet kirjutama hakkama, näed peale Muugat võttis suuna otse Rakverre ja lendas jälle lähialasse sisse. Ma ei oska öelda, kas sa olid kahepoolses raadiosides või kas momendil oli mõjutavat liiklust, ja kui palju tegemist oli lennujuhil lennujuhtimise all oleva liiklusega või kas ja millal täpselt sulle eetris märkus tehti. Igal juhul, ei näinud ma küll kedagi kolleegidest rõõmust käsi hõõrumas, et ettekannet kirjutada sai. See, et reeglit rikkusid on aga fakt.
Samas ei õigusta ma ühtegi lennujuhti, kes vaatab pealt kuidas reeglit rikutakse ja siis vaikselt ettekande kirjutab. Lihtsalt meeldetuletuseks Sulle, et lennates mittekontrollitavas õhuruumis, ei ole nõutav kahepoolne raadioside, isegi sisselülitatud transponderi olemasolu ei nõuta, reeglid, milliseid järgida on toodud lennureeglites ja nende täitmine või mitte täitmine on piloodi poolne vastutus ja eeldab järelikult ka mingit teadlikkust, distsipliini, lennunduskultuuri – kuidas iganes seda nimetada.

Ja veel, millal siis peaks lennujuht märkusi raadio teel tegema hakkama? Kui sa lendad täpselt kahe erineva õhuruumiklassi piiril (antud juhul külgpiirid G ja C), siis pead sa järgima nõrgemate nõuetega õhuruumiklassi reegleid ehk siis G. Seega, mitte ükski lennujuht ei pea eeldama, et kõik kes suuna kontrollitava õhuruumi poole võtavad ilmselt sinna ilma loata ka sisselendavad.

Sama kehtib ka piirangualade läheduses lendamisel. Ma ei tea kust on pärit sinu väide nn levinud rikkumistest piirangualasse lendamisel, aga ühe võin tuua sulle küll ise – kuidas kolleeg tipptunnil piirkondlikust lennujuhtimisest mitmeid kordi andis kahepoolses raadiosides olevale kogemustega piloodile märku sellest, et on piirangualasse sisenenud ja tõusku kõrgemale, aga reageeringut sellele ei järgnenud, ka lennujuhi poolset ettekannet ei järgnenud, kuigi oleks pidanud. Neid kordi, kui ettekanne on jäetud kirjutamata ning teinekordki piloodiga telefoni teel asja arutatud ja selgitatud, usun, et on mitmeid-mitmeid kümneid nende paarikümne kirjutatu kõrval.

Oma kolleegide kaitseks võin nii palju öelda – kui keegi on tõesti abi vajanud tehnilistel põhjustel või eksimise korral või kasvõi halva ilma tõttu, pole kunagi see eetrinupp allavajutamata jäänud.

Kui aga on tegu reeglite rikkumise, mitte tundmise või kehva lennueelse ettevalmistusega, siis esmaselt aidata saab piloot end küll ainult ise, sellisel juhul on meie töö rohkem näppu vibutava politseiga sarnane, kui et seda abistamiseks nimetada saab.

Ma tahaks väga uskuda, et absurdne väide lennujuhtide ja pilootide konkurentsist, mida on isegi raske lahti mõtestada, on kirja pandud hetke emotsiooni ajel. Loodan väga, et Sinu artikkel ei kujunda sinu õpilastes eelarvamust lennujuhtide ja nende töö kohta. Sellest aspektist vaadatuna oleks küll ühelt lennuõpetajalt oodanud asjalikku probleemi arutust, kui et lugu lennujuhtidest, kes koostööd teha ei taha, ainult istuvad ja rõõmuga ettekandeid kirjutavad.

Lõppkokkuvõtteks, Sinu lugu on väga õpetlik ja usun, et nii piloodid kui lennujuhid mõtlevad pisut enda jaoks seda situatsiooni lahti. Ja tahaks loota, et kõigil on julgust kirjutada ja arutada teemadel, mis mureks ja selgusetud. Rumalaid küsimusi ei ole, saab olla vaid rumalaid vastuseid.

Ja nii nagu hea kolleeg Üllar ütles, tulge külla ja vaadake, kuidas seda lennujuhi tööd tehakse. Olete kõik teretulnud.

Päikest teile!

Pilootide fänn – lennujuht Marika Kisand

2 kommentaari

Kommentaarid kuuluvad nende postitajale. Meie sisu eest ei vastuta.

Re: Lennujuhilt piloodile (Skoor: 0)
Külastaja on 09. 06, 2004 – 12:27 PM
Kõigepealt tänud Sulle Marika, et oled aega leidnud nii põhjalikult minu jutule vastata. Tänud ka kõikidele teistele sõnavõtjatele.

Tunnen, et peaksin ka Sinu loo osas natuke sõna võtma – sõbralikult ikka.
Sa küsid oma artikli alguses, et miks pole ma muid kanaleid tagasisideks kasutanud. Eks ma olen ikka ju. Telefon on olnud käepäraseim vahend väiksemate arusaamatuste lahendamiseks. Samas artikli lõpus kutsud kenasti üles teisigi julgelt asjadest ja probleemidest avalikult kirjutama. Mina leidsin, et konkreetsest minu loost on teistele suurem kasu kui seda lahata siin ja avalikult, mitte dialoogis lennujuhi või ankeedi täitmisega. Mõnel teisel puhul oleks ankeet ilmselt omal kohal olnud. Ahjaa, muuseas idee sellest pilotsi lehes kirjutada sain ma Sinu kolleegilt Marika! See selleks.
Olen lennunduses üsna uus ja roheline kuid 300h on andnud mulle siiski mingisuguse ettekujutuse mida see lennundus endast kujutab. Vaatamata sellele ei olnud mul piisavalt enesekindlust, et oma artikkel eelnevalt, ilma targemate ja kogenenumate inimesteta läbi arutada. Otsisin tuge isikutelt, kes pole minu lähemad sõbrad lennunduses sest tahtsin võimalikult erapooletut hinnangut. Ja ma sain selle. Seetõttu on mul üsna kindel tunne ka täna. Mis puutub minu väitesse, et tunnen konkurentsi lennujuhtide ja lendurite vahel siis, noh jah, võin isegi nõustuda, et emotsioone oli selles lauses ehk rohkem kui vaja oleks olnud. Aga oht, et minu õpilased kuidagi negatiivselt lennujuhtidese suhtuma hakkaksid on olematu. Tähelepanelik lugeja sai teada minu sügavast lugupidamisest lennujuhtide vastu. Kirjutise eesmärk oli ikka rääkida probleemidest mitte kujundada arvamust mõnest elukutsest.

Otsuse, teha vahemaandumine Tallinnas, võtsin vastu jah pisut enne lähialasse sisenemist. Pean tunnistama, et see oli “hädamaandumine” füsioloogilistel põhjustel. Reisija häda ei anna häbeneda vaid ajab härjagi kaevu :). Samas kasutasime juhust ka pisut kütust juurde võtta. Kas see oli halvasti planeeritud lend, ei oska öelda. Halvasti läks aga uue lennuplaani esitamisega – sellega olen nõus ja Sinu märkust võtan tõsiselt.
Tallinna tornis olen käinud mitmeidki kordi ja ettekujutus seal tehtavast tööst on täitsa olemas. Viimane kord oli seal isegi teatavat “põnevust”. Kui ühe treening või demo lennul oleva piloodi süü tõttu hilineb Lufthansa maandumine 4 minutit ja Estonian Airi väljalend ca 6 minutit siis on see midagi erakordset siiski. Aga siinkohal on hea Sinuga nõustuda, et on situatsioone kus raport jääb lennujuhi poolt kirjutamata. Nii oli see ka sel päeval tornis. On kuidas on sellega aga vähemalt vestlus lennujuhi ja piloodi vahel peaks KINDLASTI järgnema. Muidu võib juhtuda, et süüdi olev pool ei saa arugi, et ta vea on teinud.

Päikest

Toomas Uibo

Re: Lennujuhilt piloodile (Skoor: 0)
Külastaja on 09. 07, 2004 – 10:19 AM
No minu arust kumab siit labi jallegi eelpool mainitud teema – kuidas lennujuhid lahendavad olukorra. Kui antud juhul oleks APP lennujuht SELGELT oelnud, et ei saa sellist lennuplaani muudatust aktsepteerida poleks ju probleemi olnud!!! Olgem ausad, naites toodud olukord tekkis tanu sellel, et piloot ei saanud aru, et lennuplaani muudatust ei ole taies ulatuses aktsepteeritud. Ja kui lugeda olukorra kirjeldust, siis suur roll selles valestimoistmisel on just lennujuhil, kes ei andnud pisavalt selget informatsiooni, et sellisel kujul ei aktsepteerita lennuplaani muutust!

Kas toesti arvab lennujuht Marika, et antud olukord sai lahendatud lennujuhi poolt parimal viisil??? Minuarust kyll mitte.

Selge on see, et piloodil tekkis lennul etteplaneerimata olukord (ja pole vahet mis selle pohjustas), selle lahendamiseks otsustas piloot muuta lennuplaani selliselt, et maandub vahepeal Tallinnas ja palus ka selleks lennujuhilt luba. Lennujuht aktsepteeris palutud plaani muudatuse vaid OSALISELT lubades Tallinnas maanduda, jattes samas mainimata, et edasises osas muudatust ei aktsepteerita – olen nous, et lennujuht ei PEAKSKI seda reeglite jargi eraldi välja tooma aga antud olukorras oleks akki voinud, voi mis? Igaljuhul oleks see vältinud edasised segadused.

Minuarust just sellest Toomase lugu raagibki, et akki ei peaks lennujuht kiivalt AINULT reegleid jargima vaid voiks vajadusel ka sammu vastu tulla (antud juhul oleks piisanud vaid selgelt välja oelda, et sellist muudatust ei saa aktsepteerida ja palun andke Tallinnast edasi lennuks uus lennuplaan) eriti kui oli naha, et tegemist oli etteplaneerimata olukorraga (mis tekitab paratamatult piloodile rohkem voi vahem lisastressi ja tahelepanu hajumist) ja tegemist ei olnud ka liinilenduriga, kes veedab raadiosides mitmeid tunde paevas.

Lugupidamisega,

Andres Rätsepp
hobilendur

Kommentaarid on suletud.