Paber ja redel – veel ohutusest

Postitatud 26.aprill 2005 | Postitaja Marika Kulmar
Paber ja redel – veel ohutusest
Postitaja VillemAlango on Teisipäev, Aprill 26, 2005 – 09:37 PM EET,

Viimase aja sündmused ja diskussioonid sunnivad kirjutama. Sest väärikaim austusavalus, mida me hukkunud kolleegidele osutada võime, on see kui me juhtunust tõepoolest midagi õpime ja seda mitte vaid sõnades. Muidu on nende surm täiesti asjatu.

Paljustki on juba räägitud, mina tahan kirjutada PABERIVÄRGIST ja REDELIST.

Eilses kirjavahetuses väljendub arusaam, et kõnealuste juhtumite taga on kaht liiki probleemid:

1) lendajate mõtteviis, suhtumine ja distsipliin;
2) hooajaks valmistumine, järel- ja kordusõpe (klubide praktika).

On olnud juttu vajadusest ühtlustada ja dokumenteerida klubide praktikaid, reegleid, koolitusplaane jne. See aitaks kindlasti eeltoodud probleemide lahendamisel. Väheneks subjektiivsus ja lihtsustuks ka uute kolleegide asjassepühendamine.
Lennutegevuse käsiraamatute, -eeskirjade jms. paberite väljatöötamine on ajamahukas ja tüütu tegevus. Kogenud tindininana teen ettepaneku moodustada töörühm, mis algul sõnastab paberiloome põhieesmärgid, teavitab klubisid, teeb ettepaneku koostööks ja siis suhteliselt ruttu prototüübid valmis treib. Kindlasti ei pea kõike ise leiutama. Mustandi üle saab mingi aja vaielda, seda parandada ja mingis staatuses kinnitada. Ent selliseid pabereid suure kambaga nullist aretada on üsna lootusetu. Ja üksikklubidele käib see üle jõu.

REDEL

Natuke alarmeerivalt mõjub aruaam, et kehtestame range korra, harime vaimu ja see lahendabki probleemid. Arvan, et mitte täiesti.
Paljud tulevad lendama muuhulgas ka soovist end proovile panna. Me küll arendame endas teadlikkust ja distsipliini, ent tegelikult elab see tung meis kogu aeg ja on uinuv ohuallikas, kui ta ei leia mõistlikku väljundit.
Ainus viis seda tungi ohjata ja positiivselt ära kasutada on luua korralikult defineeritud ja kontrollitult teostatav jätkukoolituste süsteem. Selline, mis sisaldab väärikaid väljakutseid igale tasemele. Väljaõpe peaks igapäevastest vajadustest kogu aeg sammukese ees käima. (Muuseas olen ses osas väga õnnelik P/A algkoolituse üle).

Minu kogemus purilendurina on null, lendurina tilluke, ent langevarjurina pisut suurem. See tegevusala sarnaneb eelnevatega nii riskitasemelt kui ka selle poolest, et näib ligi tõmbavat sarnaseid inimesi. Ja langevarjutamine pakub oma massilisuse tõttu ka väga head statistilist materjali. Niisiis toon sellest vallast näite.
Ca 80-95% rasketest õnnetustest johtub ebaõnnestunud (vahel radikaalsetest) manöövritest madalal kõrgusel. Järelhüüete põhjal võib hukkunuid liigitada põhiliselt kahte gruppi:

1) uljaspead, kes sooritavad ekstreemseid manöövreid ja enamasti hukkuvad seetõttu et ülehindavad enda (küll vahel vägagi suuri) võimeid;
2) mõõduka kuni suure hüppekogemusega ja teadupärast väga usaldusväärsed, stabiilsed, distsiplineeritud jne.. langevarjurid, kes pole kunagi teinud midagi ekstreemset.

Kuidas siis nii? Ma arvan, et need kaks näiliselt erinevat seltskonda on ühes asjas sarnased – nad lendavad praktiliselt oma võimete piiril:

– esimesed seepärast, et nad forsseerivad liialt (jätame välja üksikud tõelised pioneerid, kes teevadki asju, mida keegi teine neile veel õpetada ei saa);
– teised seepärast, et nad on kogu aeg harjunud lendama vaid ilusat klassikalist maandumis­kujundit, ega oska midagi peale hakata, kui see korraga võimatuks osutub.

Järjest enam korraldaldatakse langevarjuritele igasuguseid advanced-, ekstreemlendamise jms. koolitusi ja nende positiivne mõju üldisele ohutusele on leidnud kinnitust. Need koolitused on seda popimad, et igaüks sinna ei kvalifitseeru – on, mille nimel endaga pidevalt tööd teha. Seevastu katsed “kraane kinni keerata” (üldse keelata madalad pöörded, lennukist lumelauaga välja hüppamine vms.) on pikemas perspektiivis alati andnud oodatule vastupidise tulemuse. Sest võimalus teha leitakse ikka, ka siis kui võimalus õppida puudub.

Nii et hobilendamise tulevikku silmas pidades oleks kvalifikatsioonikarjääri mudeli – “redeli” – välja­töötamine vajalik. See peaks kindlasti olema mitte ainult innustav, vaid enamusele ka reaalselt teostatavate astmetega programm, muidu ta ei toimi. Iga järgnev “redelipulk” peaks olema ületatavas kauguses, mitte kuskil määratlematus lõpmatuses.

Sest muidu löön ajamahukatele ja kättesaamatutele kursustele lihtsalt käega, lendan kuhugi G-ruumi ja keeran madalal (et keegi ei näeks) ikkagi rattad püsti, sest mu võimas ego sosistab, et tegelikult ma saan ju hakkama. Ja mu kogemus ütleb, et õnnetused juhtuvad ainult teistega. Ning mu mõistus võib nende kahe ees jänni jääda.

0 kommentaari

Kommentaarid on suletud.